Alates Venemaa agressiooni eskaleerumisest 2022. aasta veebruaris oli 2023. aasta jaanuari lõpu seisuga Euroopas registreeritud ligi 8 miljonit Ukrainast pärit põgenikku, ajutist kaitset on neist taotlenud 4,8 miljonit [1]. Arvuliselt on kõige enam Ukraina sõjapõgenikke registreeritud Poolas, kuid elanike arvu kohta on neid 2023. aasta jaanuari seisuga kõige enam Eestis (veidi üle 65 tuhande inimese, ehk 49,3 sõjapõgenikku 1000 elaniku kohta). Eestile järgneb selles arvestuses Tšehhi ja Poola (vastavalt 45,4 ja 41,5 sõjapõgenikku 1000 elaniku kohta). Kõik Eestis registreeritud sõjapõgenikud pole ajutist või rahvusvahelist kaitset endale taotlenud ning ajutise kaitse saanud sõjapõgenike arvu poolest 1000 elaniku kohta on Eesti Tšehhi ja Poola järel kolmandal kohal (joonis 1).
JOONIS 1. Enim sõjapõgenikke vastu võtnud riigid jaanuaris 2023
Allikas: UNHCR, 2023; Eurostat, 2022
Eestisse jõudnud sõjapõgenikel on ajutise ja rahvusvahelise kaitse saamisel õigus erinevatele riigi ja kohalike omavalitsuste poolt pakutavatele teenustele. Nii on sõjapõgenikel õigus tööturu-, tervishoiu- ja sotsiaalteenustele ning Ukraina sõjapõgenikest lastel on õigus adekvaatsele ja eakohasele haridusele. Erinevad uuringud on näidanud, et teenuste pakkumine on sõjapõgenikke vastuvõtvatele riikidele suureks väljakutseks.
Näiteks on aktiivse sõjategevuse ning 16-60aastaste meeste Ukrainast lahkumise keelu tõttu OECD (2023) kohaselt kõikjal sõjapõgenikke vastuvõtvates riikides olnud naised suures ülekaalus – vähemalt 70% täiskasvanutest on naised. Mõnes riigis on see näitaja isegi suurem, näiteks Poolas moodustavad naised 84% kõikidest täiskasvanud sõjapõgenikest. Naistega tulevad sageli kaasa ka lapsed, kes moodustavad üle kolmandiku kõigist Ukrainast saabunud sõjapõgenikest. Seega enamik sõjapõgenikest on emad, kes koos lastega riigist põgenesid. 65aastased ja vanemad inimesed moodustavad sõjapõgenike hulgas sõltuvalt riigist umbes 4–6%[2]. Selline demograafiline profiil on aga väljakutse vastuvõtvatele riikidele, kuna ilma partnerita Ukrainast põgenenud emade suure hoolduskoormuse tõttu võib neil olla raske integreeruda sihtriikide tööturgudele. Ka eakate ülalpeetavate eest hoolitsemise kohustus võib suurendada naiste hoolduskoormust ja takistada tööturule siirdumist, mis paneb sõltuma teenustest ja toetusmeetmetest. Samas võivad eakad sugulased ka leevendada üksikvanemate koormust ning toetada tööle minekut, kuna võivad hoolitseda laste eest[3].
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on tõstatanud probleemi, et kuigi põgenikel on suurem risk füüsilise ja vaimse tervise probleemideks, on nende ligipääs tervishoiuteenustele raskendatud, sest keelebarjäärid, vähene teadlikkus vastuvõtva riigi tervishoiusüsteemist, juurdepääsu probleemid jpm takistavad sõjapõgenikke vajadusel arsti juurde pöördumast[4].
Samuti on ÜRO Pagulasamet rõhutanud probleeme sõjapõgenikest lastele hariduse tagamisega, kusjuures COVID-19 pandeemiast tulenenud ümberkorraldused haridussüsteemis on neid probleeme suurendanud. Peamised raskused hariduse tagamisel on lapse liiga aeglane tavakooli suunamine, koolikohtade vähesus, vanusepiirid erinevatel haridustasemetel, õppekavade paindumatus, õpetajate vähene ettevalmistus ning segregeerunud koolid, mis võivad tekitada diskrimineerimist ja marginaliseerumist[5].
Väljakutseid esineb ka teiste teenuste puhul. Selleks, et riik ja kohalikud omavalitsused saaksid teenuste pakkumiseks paremini valmistuda, on vaja saada täpsemat infot Eestisse saabunud sõjapõgenike ning nende vajaduste kohta. Saamaks ülevaade Eestisse saabunud Ukraina sõjapõgenike vajadustest ja nende kohanemisest Eestis, viis Praxis koos Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskusega (RAKE) ja 2022. aasta sügisel läbi esindusliku valimiga küsitlusuuringu Ukrainast Eestisse saabunud täisealiste Ukraina sõjapõgenike seas. Küsitlusuuring kattis teemasid nagu eluase, tööturg, tervis, haridus, kohanemine ja edasised plaanid. Uuringu tulemused annavad Eesti riigiasutustele olulist teadmist, millised on sõjapõgenike vajadused, kuidas tõhustada neile teenuste pakkumist ning millest nad enim puudust tunnevad.
Uuring on jätkuprojekt Eesti Teadusagentuuri RITA 1 programmist rahastatud projektile “COVID-19 seotud majandusmõjude ning nende pehmendamiseks mõeldud poliitikameetmete tõhususe hindamine”, mida teevad Tartu Ülikool (juhtpartner), Mõttekoda Praxis ja Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR. Uuringu juhtkomisjoni kuuluvad lisaks projekti läbiviijate esindajatele SA Eesti Teadusagentuur, Sotsiaalministeerium, Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium. Vaata teisi projekti materjale ka konsortsiumi kodulehelelt – https://c19majandus.ut.ee/avaleht
[1] ÜRO Pagulasameti andmed, https://data.unhcr.org/en/situations/ukraine
[2] OECD (2023). https://www.oecd.org/ukraine-hub/policy-responses/what-we-know-about-the-skills-and-early-labour-market-outcomes-of-refugees-from-ukraine-c7e694aa/
[3] Ibid.
[4] Brandenberger, J., Tylleskär, T., Sontag, K. et al. A systematic literature review of reported challenges in health care delivery to migrants and refugees in high-income countries – the 3C model. BMC Public Health 19, 755 (2019). https://doi.org/10.1186/s12889-019-7049-x
[5] Koehler, C., Schneider, J. Young refugees in education: the particular challenges of school systems in Europe. CMS 7, 28 (2019). https://doi.org/10.1186/s40878-019-0129-3