Uuringud näitavad, et sotsiaalhoolekande valdkonnas on üle maailma tööjõu puudus. Kriitilisem tööjõupuudus antud valdkonnas on just tekkinud deinstitutsionaliseerimise tagajärjena, kuid seda on mõjutanud ka demograafilised muutused nagu vananev populatsioon. Poliitiliste ja administratiivsete muutuste taustal on tööjõupuudus aina kasvamas – vaja on nii juhtumikorraldajaid, tegevusjuhendajaid, tugiisikuid kui ka teisi spetsialiste. Eesti kontekstis on küll näha kriitilist tööjõu puudust, kuid mitte väga suurt valdkonna prioriseerimist. Kuna suur osa valdkonnast on ka erasektori kujundada, siis riigisektor saab tööjõu puudust mõjutada peamiselt standardite kehtestamisega ja miinimumpalga tõstmisega. Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas on levinud ka olukord, kus hooldustöötajad moodustavad suure osa võõrtööjõust – Eestis sellel teemal aga riiklikul tasemel ei ole selget seisukohta võetud. 

Eesti kontekstis on küll näha kriitilist tööjõu puudust, kuid mitte väga suurt valdkonna prioriseerimist. Kuna suur osa valdkonnast on ka erasektori kujundada, siis riigisektor saab tööjõu puudust mõjutada vaid standardite kehtestamisega ja miinimumpalga tõstmisega. Tööandjate võimuses on motivatsioonipakettide pakkumine – paindlikumad töötunnid, pikemad puhkused, toitlustus töö ajal, töötranspordi kompensatsioon ja muu. Sotsiaalsektori keskmisest madalamad palgad muudavad ametikohtade täitmise ja täidetuna hoidmise suureks väljakutseks. Selle probleemiga ei erine Eesti teistest Euroopa Liidu riikidest. Hooldustöötaja madal palk (535€ kuus 2014. aastal, mis oli vaid pool Eesti keskmisest palgast) ei ole motiveeriv, kuid palga tõstmine on keeruline meede. Tööjõudu kaotatakse nii sarnastele töökohtadele teistes sektorites (nt. tervishoius), aga ka teistele palga osas konkureerivatele valdkondadele (nt. kaubandus ja teenindus). COVID-19 pandeemia ja sellega seotud kriitiline olukord sotsiaalhoolekandes tõi selgelt välja, kuivõrd tähtis on piisaval arvul töötajate olemasolu selleks, et tagada teenuste kvaliteet ja kättesaadavus ka olukorras, kus osa personalist ja teenuse saajatest on haigestunud ja/või peavad viibima karantiinis.