Euroopa pikaajalise hoolduse süsteem on viimasel paaril kümnendil võtnud suuna deinstitutsionaliseerimisele ehk üleminekuks institutsionaalselt süsteemilt kogukonnapõhise hoolekande süsteemile. Sellise trendi peamiseks käivitavaks jõuks on kiiresti kasvav eakate osakaal rahvastikus ja sellega kaasnev suurenenud nõudlus hoolekandeteenustele. See omakorda toob kaasa hoolekandekulude kasvu nii riigile kui teenusevajajatelele ja nende lähedastele. Ka Eestile ei ole need väljakutsed võõrad ja nii on ka Eesti võtnud pikaajalise hoolduse reformimisel sama suuna.

Deinstitutsionaliseerimise reformide keskmes on lähtekoht, et hooldust vajavad inimesed peaksid saama elada võimalikult kaua oma kodus või saama teenuseid kodusid meenutavates kogukondlikes hoolekandeasutustes. Selliste ümberkorralduste eesmärk on viivitada intensiivsema hooldusvajaduse väljakujunemist ja parandada nii pikaajalist hooldust vajavate inimeste elukvaliteeti.

Deinstitutsionaliseerimine (DI) toob kaasa põhimõttelisi muutusi kogu sotsiaal- ja tervisesüsteemis ning on keerukas ja pikaajaline protsess. Kuna süsteemi muutustega kohanemine on väljakutseks nii teenuste pakkujatele, teenuste vajajatele ja nende lähedastele, siis on oluline muutuste võimalikel mõjudel järjepidevalt silma peal hoida. Praxise ülesandeks oligi välja töötada vastav hindamisraamistik, millele tuginedes on võimalik deinstitutsionaliseerimise reformide mõju Eestis hinnata.

Töö tulemused:

  1. Euroopas ei ole kokku lepitud ühtset metoodikat DI mõju hindamiseks ja vastav hindamisraamistik puudub ka Eestis. Töös välja pakutud raamistik lähtub võimalikult realistlikest muutustest, mis peaksid indiviidi, sotsiaalsüsteemi ja ühiskonna tasandil DI poliitikatega kaasnema.
  2. Indiviidi tasandil väljendub DI mõju inimese elukvaliteedi muutuses ehk kuivõrd teenusekasutaja seisund teenuse saamise käigus säilib, paraneb või halveneb. Erilise vaatluse alla tasub võtta iseseisva toimetuleku võime ja selle säilimine.
  3. DI kui poliitikasuuna üheks olulisemaks oodatavaks tulemuseks on teenuste kvaliteedi ja inimkesksuse paranemine. Töös väljapakutud hindamisraamistikus on kvaliteet käsitletav kahes vaates: 1) inimese seisundi paranemine kui viide teenuste heale kvaliteedile ja 2) teenuste korralduse paranemine kui viide kvaliteetsele sotsiaalsüsteemile (teenuste kättesaadavus ja standardiseeritus, omavalitsuste teenuste osutamise võimekus ning sotsiaal- ja tervishoiusüsteemide integreeritus).
  4. Eesti pikaajalise hoolduse üheks olulisemaks väljakutseks on omastehooldajate suur koormus, mille vähendamine on DI erilise tähelepanu all. Mõju hindamisel tuleb arvestada, et hoolduskoormuse vähenemisele ei viita vaid omastehooldajate arvu langus, vaid ka hooldamistegevuste intensiivsuse vähenemine ja hooldamisoskuste paranemine. Samuti tuleb omastehooldajaid käsitletada abivajajatena, kuna suure hoolduskoormusega kaasneb risk mitmete terviseprobleemide tekkeks.
  5. DI ei pruugi kaasa tuua otseste riiklike kulude vähenemist, pigem võivad kulud hoopis suureneda – seevastu süsteemi kulutõhusus suure tõenäosusega paraneb ehk süsteem muutub säästlikumaks, sest inimeste iseseisvat toimetulekut suurendavad teenused vähendavad vajadust intensiivsemate (ja kallimate) teenuste järele.
  6. DI on olulist osa elanikkonnast puudutav poliitikamuutus, mistõttu väljendub selle mõju ka ühiskonnas laiemalt. Väljapakutud hindamisraamistik käsitleb oodatava ühiskondliku mõjuna nelja peamist muutust: a) suurem osa rahvastikust tuleb iseendaga iseseisvalt toime, b) hooldust vajavate inimeste vaesusrisk väheneb, c) hoolduskoormuse alt vabanenud inimeste aktiivsus tööturul kasvab ja d) paraneb ühiskonna suhtumine pikaajalist hooldust vajavatesse inimestesse.
  7. Hindamisraamistikus on välja pakutud indikaatorid, mida kombineerides on võimalik tulevikus välja töötada optimaalne DI mõjude seiresüsteem. Indikaatorite valikul tuleb arvestada, et paljude indikaatorite väärtuse leidmiseks ei ole andmed praegu kättesaadavad ja andmekogumine tuleb Eestis alles käivitada.