Eesti on vananeva ja väheneva rahvaarvuga riik, kus inimeste keskmine eeldatav eluiga on küll viimastel aastatel oluliselt pikenenud, kuid samasugust positiivset trendi pole näidanud tervena elada jäänud eluiga. Kuigi Eesti elanikud elavad keskmiselt kauem kui varem, vajavad üle 65-aastased Eesti elanikud võrreldes teiste eurooplastega Euroopa Liidu keskmisest suurema tõenäosusega kõrvalist abi igapäevatoimingutes ja enesehoolduses. 2020 aasta andmetel hindas ligi 21% 65-aastastest ja vanematest inimestest, et nende igapäevategevus on terviseprobleemidest tulenevalt suurel määral piiratud.

Eestis kulutatakse pikaajalisele hooldusele ligi 0,7% SKPst. Sellest avaliku sektori kulutused on 0,4% SKPst ning inimeste kulutused omavahenditest on 0,3% SKPst. Võrreldes teiste OECD ja EL riikidega oma meie kulutused pikaajalisele hooldusele ligi poole väiksemad. Samuti kui Euroopa Liidus kaetakse ühistest avalikest vahenditest ligi 80% pikaajalise hoolduse kuludest, siis Eesti avalikest vahenditest vaid 60% kuludest.

OECD ja EL riikides pikaajalise hoolduse kuludest suurem osa kaetakse üldistest eelarve tuludest rahastatavast sotsiaalkaitsest või maksetest sotsiaalkindlustusse. Avaliku sektori oluline panus pikaajalise hoolduse rahastamisel tuleneb hoolduse kallidusest üksikinimesele, hooldusvajaduse raskesti ette-ennustatavusest ja vajadusest jagada rahastamist põlvkondade vahel ja põlvkondade sees. Sellest tulenevalt ei ole kõigil inimestel eraldi efektiivne ja võimalik koguda tulusid kulukate pikaajalise hoolduse teenuste eest maksmiseks, kuid kollektiivselt on võimalik tagada tõhusam ressursside kasutus ja laiem juurdepääs hooldusele. Eesti avaliku sektori pikaajalise hoolduse kulude suurendamine parandaks nii pikaajalise hoolduse teenuste kättesaadavust, mahtu ja kvaliteeti kui ka võimaldaks lähedaste hooldajatel paremini ühitada hooldamist ja töötamist.

Eesti pikaajalise hoolduse süsteemi on rahastatud jooksvalt. Tulevikus väheneva tööealise elanikkonna koormus pikaajalise hoolduse rahastamisel kasvab rahvastiku vananemise tõttu. Suuremate avalike kulude jätkusuutlikuks rahastamiseks tuleks kaaluda eelrahastamise võimalusi, mis mitmekesise maksubaasi pealt ja mitte ainult tööjõumaksudelt koguks jooksvate kulude ülejääki, mis aitaks siluda maksukoormust ja hoolduskulusid üle aja. Eelrahastamine suurendaks praeguste põlvkondade vastutust tulevaste suuremate kulude kandmisel.

Nii nagu teistes riikides nii ka Eestis kombineeritakse erinevaid allikaid pikaajalise hoolduse rahastamiseks. Eestis rahastatakse pikaajalist hooldust peamiselt ravikindlustuse sotsiaalmaksu osast ning riigieelarve üldistest tuludest rahastatud hoolekandest. Tulenevalt aga avaliku rahastamise madalast tasemest, siis suure osa pikaajalise hoolduse kuludest kannavad inimesed ja leibkonnad omast taskust. Omast taskust tehtavaid kulusid aitab küll osaliselt kanda kogumine vanaduseks läbi kogumispensioni või elukindlustuspoliisi ostmise.

Eestis pikaajalise hoolduse rahastamine nii sotsiaalkindlustusest kui eelarve üldistest tuludest aitab ennetada tööjõu maksukoormuse liigset suurenemist. Võrreldes OECD riikidega on meil võrreldav sissetulekute maksustamine, kõrgem tarbimise maksustamine, samas madalam ettevõtluse ja omandi maksustamine (vaata ka Paulus, 2018). Samas iseloomustab Eesti sotsiaalkaitse rahastamist keskmisest suurem rahastamine sotsiaalkindlustuse sissemaksetest, so. tööjõumaksudest- ja maksetest (ligikaudu 75%, mis on kõrgeim näitaja Euroopa Liidus). Pikaajalise hoolduse täiendav rahastamine tööjõumaksudest- ja maksetest võib suurendada tööjõu hinda ja vähendada tööjõu konkurentsivõimet. Samas tulenevalt pikaajalise hoolduse suhtelisest väikesest osakaalust avalikes kuludes ei ole mõju tööjõumaksudele väga suur – näiteks kui Eesti suurendab pikaajalise hoolduse kulusid praeguselt tasemelt 0,4% SKPst EL liikmesriikide keskmisele tasemele 1,28% SKPst, ning rahastades ka praegu eelarve üldistest tuludest rahastatavat pikaajalist hooldust sotsiaalkindlustusmaksetest, peaks sotsiaalmaksu määra tõstma tasemeni 35,6%. Siinjuures tuleb silmas pidada, et rahvastiku vananemisega kaasnevad sotsiaalkaitsekulutuste kasv lisaks pikaajalisele hooldusele ka tervishoius, vanaduspensionites ja teistes vanusega seotud sotsiaalteenustes.

Vaata ka

Pikaajalise hoolduse rahastamise väljakutsed ja lahendused