Sotsiaalkaitse eesmärk on pakkuda elanikkonnale nii rahalisi kui mitterahalisi toetusi kindlate sotsiaalsete riskide korral. Hüvede ja toetuste määramisel kasutatakse Eesti süsteemis erinevaid aluseid – näiteks kui vajaduspõhine peretoetuse arvestamisel oli aluseks suhtelise vaesuse piir, siis töötuskindlustushüvitis on seotud nii inimese varasema palga kui ka töötasu alammääraga. Sotsiaalkaitse kõige madalamaks tasemeks, mis peab tagama inimesele minimaalse sissetuleku, on toimetulekutoetus.

Toimetulekupiiri aluseks on kaudselt arvestuslik elatusmiinimum.

Elatusmiinimumi kasutatakse nii absoluutses vaesuses elavate inimeste arvestamisel kui ka rahvusvahelisel tasandil, et hinnata Eesti toetuste piisavust vaesuse vähendamisel. Senine metoodika töötati välja 2004. aastal ja on sellest ajast olnud suures pildis muutumatu. Eesti elatusmiinimum koosneb kolmest suurest rühmast – toidukulud, eluasemekulud ja individuaalsed mittetoidukulutused – ning seda iseloomustab vaid rangelt minimaalsetest füüsilistest esmavajadustest lähtumine. Samal ajal ei ole eluks vajalike komponentide kõrval arvestatud ühiskondlike ja sotsiaalsete vajadustega, mis on metoodikasse hõlmatud paljudes teistes riikides.

Praeguses analüüsis laiendati elatusmiinimumi senist tähendust. Elatusmiinimumi tuleb 2018. aastal järjest rohkem mõista kui mitte pelgalt vähimate möödapääsmatute ning ellujäämiseks tarvilike kulutuste piiri, vaid tuleb hõlmata ka seda miinimumi ületavad vajadused, toetades seeläbi inimese enda võimalust panustada ja olla kaasatud ühiskonda. Absoluutset vaesust ei saa enam näha ainult materiaalsena – vaesus tähendab ka ilmajäetust valikuvabadusest, väljendagu see vabadus võimaluses tarbida kultuuri või ennast täiendavalt harida.

Uue kontseptsiooni sisustamiseks tehti töös kolm suuremat ettepanekut:

1. Arvestada elatusmiinimumi piiri leidmisel oluliselt enam ühiskondlikku osalusega.

Mittetoidukaupade all mõistetakse kaheksat koondatud kulurühma, mille hulgas on teiste seas hariduse, vaba aja ja tervise kulud. Senini on kasutatud nende kulude mediaantarbimisi, mida on seejärel iga grupi puhul korrigeeritud ekspertide hinnatud koefitsientidega. Koefitsiendid tuginesid madala elustandardiga leibkondade tarbimisele ja nad jäävad vahemikku 0,25 (hariduskulud) kuni 0,85 (sidekulutused). Praktikas tähendab see madalamat elatusmiinimumi piiri – kuna enamus mittetoidukulutusi ei ole elatusmiinimumi senise füsioloogiliste vajaduste tähenduses eluks möödapääsmatud, on nende tarbimine vaesemates leibkondades võrreldes keskmistega väga madal. See omakorda tähendab, et ei tehta kulutusi näiteks huviringidele ja -haridusele, teatri- ja muuseumite külastusele, garderoobile või majapidamisele – kõik sellised tegemata väljaminekud piiritlevad inimese tegelikku kaasatust ühiskonnaelus osalemisel ja panustamisel.

Praeguses töös on kõik mittetoidukaupade koefitsiendid võrdsustatud ühega. Selline uuendus suurendab elatusmiinimumi piiri ligikaudu 150 euro võrra ehk tegemist oleks ettepanekutest suurima absoluutarvulise muutusega.

2. Hinnata toidukorvi maksumust elanikkonna mediaantarbimise põhjal.

Muudatusega kaotatakse koefitsiendid minimaalse toidukorvi komponentidelt ehk teisisõnu ei hinnataks maksumust enam kõige vähem kulutavate leibkondade tarbimisest sõltuvalt, vaid lähtutakse kogu elanikkonna mediaantarbimisest. Seejuures ei kaasneks muudatusega olulist mõju elatusmiinimumi piirile.

3. Kaaluda arvestusliku rendi lisamist eluasemekuludesse.

Arvestuslik rent on sissetulek, mida leibkond saab elamispinna omanikuna aastas kaudselt, kuna ei pea eluruume üürima. See on summa, mida eluruumi omanikud ja tasuta kasutajad peaksid maksma, kui nad rendiksid oma leibkonna eluruumi vabalt turult. Võrdsustamaks eluaseme eest üüri maksvaid leibkondi nendega, kes on teinud need kulutused varem, liidetakse arvestuslik rent sissetulekutele ja kulutustele, arvestades seejuures leibkonna koosseisu. Kuist arvestuslikku elatusmiinimumi suurendaks selle kaasamine ligikaudu 50 euro võrra. Lõplik mõju mitmeliikmelise leibkonna elatusmiinimumi piirile sõltub tarbimiskaalude valikust.

 

Lisaks põhimõttelistele metoodikaettepanekutele analüüsiti eri variatsioonides elatusmiinimumi mõju vaesusriskis elavate inimeste vähendamisele ning sellega kaasnevaid kulusid riigieelarvele. Selleks loodi analüüsis seitse stsenaariumit, mille üheks põhieelduseks oli toimetulekutoetuse muutmine otseselt sõltuvaks elatusmiinimumist.

Ilmnes, et kõige rohkem suhtelise vaesuse näitajaid ja ühtlasi kulukaim stsenaarium oleks kasutada toimetulekutoetuses kehtivad tarbimiskaale ning viia sisse nii arvestusliku rendi lisamine kui mittetoidukulude koefitsientide muutus.  Töö autorite soovitus on kaaluda stsenaariumit, kus üheaegselt seotakse toimetulekutoetus ja elatusmiinimumi piir, muudetakse mittetoidukulude metoodikat, ent kasutatakse tarbimiskaale (1:0,7:0,5). Sellise variandiga väheneks suhtelises vaesuses elavate laste arv rohkem kui neljakordselt.Muudatusega kaasneks sotsiaalabi kulude suurenemine maksimaalselt 160 miljonit euro võrra. Võimalik alternatiiv oleks mitte kaasata arvestuslikku renti, mis vähendaks riigi kulusid ja ka absoluutse vaesuse määra.