Haridusest varajase väljalangevuse vähendamine on üldiseks väljakutseks pea kogu Euroopas, sest ilma keskhariduse või kutsealase kvalifikatsioonita inimestel, eriti just noortel on suur risk jääda töötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse lõksu ning olla seeläbi koormaks ühiskonnale ja takistuseks majandusarengule. Seetõttu on Euroopa Liidus seatud eesmärgiks vähendada aastaks 2020 selliste 18-24-aastaste noorte osakaalu, kes on omandanud ainult põhihariduse või madalama haridustaseme ja kes ei õpi, alla 10 protsendini (aastal 2008 oli see näitaja 15% ja aastal 2015 ligi 11%). Läbi Euroopa eesmärkide on madala haridustasemega mitteõppivate noorte arvu vähendamine seatud prioriteediks ka Eestis – elukestva õppe strateegia sihiks langetada see osakaal alla 9% aastaks 2020. Kuigi nimetatud strateegias tuuakse ühe olulise kitsaskohana meie haridusmaastikul välja suur väljalangevus kõikidel haridustasemetel ja –liikides, on statistikat vaadates õpingute katkestajate osakaal kõrgeim just kutsehariduses, kus igal aastal katkestab õpingud ligi 5 000 õpilast, mis on keskmiselt 20% kõigist kutseõppeasutuste õpilastest (vt joonis 1).

Joonis 1. Katkestajate osakaal kutsehariduse õppekavadel, 2007/2008 – 2015/2016

Allikas: EHIS

Vaatamata sellele, et viimasel kolmel õppeaastal on õpingute katkestamistes näha langustrendi (22%-lt 2013/2014. õppeaastal 19%-ni 2015/16. õppeaastal), on väljalangevus kutseharidusest suures plaanis püsinud stabiilselt kõrge. Seejuures on katkestanute osakaal väga erinev just õppeasutuste omavahelises võrdluses, varieerudes Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel mõnest protsendist kuni ligi 50%ni teises. Suuremates (õpilaste arvu järgi) kutseõppeasutustes jäi näiteks 2015/2016. õppeaastal katkestanute osakaal 10% ja 25% vahele. Kuigi väljalangevus erinevatest õppeasutustest võib sõltuda ka näiteks piirkondlikest erisustest (kohalik tööturg ja selle vajadused ja võimalused jmt), võib niivõrd suur erinevus katkestanute osakaaludes viidata ka õppeasutuste erinevale oskusele ja võimekusele väljalangevuse ennetamise ja vajalike tugiteenuste pakkumisega tegeleda.

Õppijate toetamiseks ning katkestamise vähendamiseks sätestati Eestis 2013. aastal kutseõppeasutuse seaduses kooli ühe kohustusena õpilasele tugiteenuste, sealhulgas karjääriteenuse, õpiabi, eri- ja sotsiaalpedagoogilise ning psühholoogilise teenuse kättesaadavuse tagamine. EHISe andmetel on aga tugispetsialiste tööl vähem kui pooltes kutseõppeasutustes ning tugispetsialistide arv koolides on aasta-aastalt vähenenud (2014/15. õppeaastal oli kutseõppeasutustes tööl 30 tugispetsialisti, 2015/2016. õppeaastal 26 ning 2016/17. õppeaastal vaid 24 tugispetsialisti 14 õppeasutuses 33-st). Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul ei anna need numbrid aga tegelikku ülevaadet tugiteenuste pakkumisest ja kättesaadavusest kutsehariduses, kuivõrd EHIS võimaldab tugispetsialistina sisestada piiratud valikut erialaspetsialiste, aga kutseõppeasutustes on lisaks sageli loodud ka selliseid ametikohti, mille kvalifikatsioon EHISesse tugispetsialistina sisestamist ei võimalda. Seetõttu on oluline saada tervikülevaade sellest, kas ja kuidas erinevaid tugiteenuseid õpilastele tegelikkuses kutsehariduses pakutakse.

Eelnevast tulenevalt on Haridus- ja Teadusministeerium tellinud Praxiselt analüüsi, mille eesmärk koostada ülevaade Eesti kutseõppeasutustes õppijatele pakutavatest tugiteenustest ning hinnata tugiteenuste rakendamise tulemuslikkust õppeprotsessis, sh katkestamist vähendava meetmena. Vastuseid otsitakse järgmistele küsimustele:

Tugiteenuste pakkumine ja korraldus

  • Kuidas määratlevad koolid ise oma tugisüsteemi: millised teenused ja spetsialistid kuuluvad kooli hinnangul nende tugisüsteemi?
  • Kuidas ja millistele sihtrühmadele tugiteenuseid pakutakse?
  • Kuidas tagatakse seadusest tulenevate tugiteenuste kättesaadavus?
  • Kuivõrd on kooliväliseid partnereid kaasatud tugiteenuste pakkumisse?

Tugisüsteemide tugevused ja väljakutsed

  • Kuivõrd vastab tugiteenuste korraldus õppeasutuse vajadustele?
  • Kuidas hindavad kooli töötajad (õpetajad, tugispetsialistid, juhtkond) tugisüsteemi toimimise tõhusust oma töö tulemuslikumaks muutmise seisukohast?
  • Millised on tugisüsteemi tugevused, millised on probleemid ning kuidas võiks probleeme lahendada?

Tugisüsteemide tulemuslikkus väljalangevuse ennetamisel/vähendamisel

  • Missuguseid kutseharidusest väljalangevuse põhjuseid ja nende ületamise võimalusi on tuvastatud varasemates uuringutes ja rahvusvahelises kogemuses? Missugused tugimeetmed on kutseharidusest väljalangevuse ennetamisel tõhusad ja efektiivsed?
  • Kuidas hindavad kooli töötajad (õpetajad, tugispetsialistid, juhtkonna liikmed) tugisüsteemi toimimise tulemuslikkust katkestamist vähendava meetmena?
  • Milliseid meetmeid rakendatakse katkestamisohu ennetamiseks ning kuidas toimub töö katkestamisohus olevate õppijatega?
  • Millised on koolide näited sellest, kuidas hästitoiminud tugisüsteem või muudatused senises tugisüsteemi korralduses on toonud kaasa katkestamise vähenemise?
  • Kuidas riiklikul tasandil olemasolevat süsteemi tõhustada ja/või missuguseid uusi meetmeid kasutusele võtta?

Analüüsi sihtrühm on kõik Eesti kutseõppeasutused, sh nii munitsipaal-, riigi- kui eraomandi kutseõppeasutused, kokku 33 õppeasutust ja nende juhtkonda kuuluvad töötajad, õpetajad ning tugispetsialistid, kokku ca 2300 töötajat. Analüüsi käigus teostatakse dokumendianalüüs ning korraldatakse veebipõhine küsitlus kutseõppeasutuste töötajate seas (juhtkond, õpetajad ja tugispetsialistid). Andmete kogumise aeg on juuni 2017 ja analüüs valmib novembris 2017.