Kuigi Eestis pakutakse kolme erinevat liiki rehabilitatsiooni, keskendub käesolev pakkumine sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse osutamisele. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenused (edaspidi SRT) on mõeldud puudega või vähenenud töövõimega inimeste toetamiseks, õpetamaks ja arendamaks nende igapäevaelu oskusi, toetamaks õppimist ja töötamist ning seeläbi suurendada nende võimalusi igapäevaelus osalemiseks.  

2021. aasta septembrikuu seisuga osutab Eestis puudega või piiratud töövõimega 16-aastastele ja vanematele isikutele SRT-d 117 asutust. Abivajajal on võimalik küll endal valida, kust teenust saada, kuid olenevalt abivajaja asukohast ei pruugi talle geograafiliselt sobivas kohas SRT osutajat olla või on mõni asutus ülekoormatud ja seetõttu pikad järjekorrad. SRT teenuseosutajad maakonna ja rahvaarvu lõikes on esitatud alljärgnevas tabelis (Tabel 1) ning sellest nähtub, et maakondade lõikes on see ebaühtlaselt jagunenud (ja Hiiumaal ei ole ühtegi teenuseosutajat).

Täiskasvanud inimese rehabilitatsioonivajadust hindab esmalt SKA. SRT vajadus määratakse kindlaks lähtuvalt isiku eesmärkidest (kuivõrd on eesmärkide täitmiseks õigustatud SRT osutamine), toimetulekuvõimest, tegevusvõimest, osalusvõimest ja terviseseisundist. Tööealise isiku korral saab SKA lisainfot ka varasemalt osutatud Töötukassa teenuste kohta. Samuti abistab SKA konsultant inimest rehabilitatsiooniteenuse osutaja valikul, sest erinevaid teenuseosutajaid on palju. Konsultandi ülesandeks on ka seletada abivajajale teiste teenuste, nagu nt KOV sotsiaalteenuste, tervishoiuteenuste, erihoolekande teenuste jms, kasutamise võimalusi. Rehabilitatsioonivajaduse hindamine toimub üldjuhul SKA klienditeeninduses, kus on tagatud privaatset ja segamatut vestlust võimaldavad tingimused. Põhjendatud erivajaduse tõttu läheb konsultant hindamist tegema kliendi koju. Hindamine kestab kokku ca 2 tundi ning sinna võib rehabilitatsiooniteenuse taotleja minna ka pereliikme, tugiisiku vms inimesega. Hindamine viiakse läbi selleks väljatöötatud küsimustiku abil, mis on leitav ka SKA kodulehelt (10). Hindamise käigus küsitakse terviseolukorrast tulenevaid raskusi peamistes eluvaldkondades (tajumine, liikumine, enese eest hoolitsemine, suhtlemine, igapäevased toimingud kodus ja tööl/koolis, ühiskonnaelus osalemine jne) ning kogutakse lisainfot ka teistelt abivajajaga kokkupuutuvatelt osapooltelt (lähedased, perearst, sotsiaaltöötaja). Hindamise käigus tuleb jõuda arusaamale, kas inimene vajab SRT-d või hoopis muid teenuseid (kas KOV-ilt, tervisesüsteemist, haridussüsteemist, Töötukassast vmt). 

Kui hindamise tulemusel selgub, et inimene vajab SRT-d, siis valitakse talle kas sobiv rehabilitatsiooniprogramm või koostatakse tema vajadustele vastav tegevuskava. Kui tegemist on komplekssema juhtumiga, siis suunatakse inimene rehabilitatsiooniasutusse, kus rehabilitatsioonimeeskond koostab talle rehabilitatsiooniplaani.

Rehabilitatsiooni teenuste osutamise kvaliteedi osas koorub välja peamiselt kolm suuremat probleemi: killustatus, spetsialistide puudus ja see, et kogu süsteem on abivajajate ning ka kohati abistajate jaoks väga keeruline. Rehabilitatsiooniteenuste süsteem Eestis on killustunud tervise-, sotsiaal-, tööhõive ja haridusvaldkondade vahel, erinevate osapoolte vastutus ebaselge ning inimesed ei saa aru, millisest süsteemist abi saada. Inimeste jaoks on juba seda keeruline mõista, milliseid teenuseid saab tervishoiusüsteemist, milliseid sotsiaalsüsteemist ja millised tulevad hoopis näiteks töötukassa kaudu. Seda iseloomustab ka see, et tihti ei oska ka näiteks KOVide sotsiaaltöötajad nõustada abivajajaid inimesi õige teenuse suhtes.

Rehabilitatsiooniteenuste läbiviimisel kasutab praegu iga asutus oma äranägemise järgi parimaid olemasolevaid praktikaid ja/või soovitusi, kuid ühtseid juhiseid ei ole. Juhendeid on vaja nii teenuse saaja kui teenuse osutaja jaoks. Nii teadus kui meditsiin arenevad kiiresti ja teenuseosutajal on keeruline ja ka aeganõudev koguaeg infot pidevalt läbi töötada ja praktikas kasutusele võtta. Juhendis on aga kindla metoodika alusel välja töötatud tõenduspõhised soovitused tervist (teenust) mõjutavate tegevuste kohta. Juhend toetab ka teenuseosutajat teenuse läbiviimisel parimate otsuste tegemisel ning seeläbi on abivajajal võimalik saada tänapäevane, tõenduspõhine rehabilitatsiooniteenus ja parem tulemus.  Samas peab arvestama ka sellega, et juhend ei ole võluvits kõikide probleemide vastu. Ükskõik kui palju juhiseid me ei koosta, jääb alati teenuse kvaliteedis mingi varieeruvus, sest teenusesaaja ei ole näidisjuhtum õpikust – iga inimene on eriline ja kõigile ei sobi täpselt samasugune lähenemine.

Praxise eesmärgiks on välja töötada rehabilitatsioonijuhis meeleoluhäiretega tööealistele inimestele.  Kuigi enamus rehabilitatsiooniteenuse osutajaid osutavad teenuseid ka psüühikahäiretega tööealistele, siis meie uuringu sihtrühmale osutavad seda väga vähesed.