Läbi aastakümnete on avalikku haldusesse jõudnud mitmeid uusi lähenemisi ja kontseptsioone. Mitmed neist suundadest on muutunud moevooludeks, trendideks mida paljud riigid on püüdnud rakendada avaliku sektori ja ühiskonna juhtimisel. Kliendikesksus, läbipaistvus ja avatus, tõhusus ja mõjusus ning lepinguline delegeerimine on märksõnad, mis on täna avaliku sektori toimetamistes olulisel kohal. 1990datest pärinevad ´governance´ ja ´good governance´ ehk ´valitsemise´ ja ´hea valitsemise´ kontseptsioonid.

Kuid Eestis oli märgata nende kontseptsioonide sisu vähest tundmist, mis põhjustas lähenemiste ehk liiga julge ja veidi väära kasutamise. Poliitikauuringute Keskus Praxis korraldas konverentsi, et tutvustada ja selgitada ´valitsemise´ ning ´hea valitsemise´ olemust, viidates teiste riikide kogemusele. Konverentsil analüüsiti Eestis juba tehtut ja arutleti, kuidas ühiskonna ja riigi juhtimist parendada.

„’Valitsemine’ ja ‘hea valitsemine’ on laiahaardelised kontseptsioonid hõlmates endas näiteks nii kodanikuühiskonna kaasamise kui ka avalike teenuste delegeerimise.” – Eveli Illing

Konverentsil peetud ettekannete aluseks olevad artiklid on konverentsikogumikus ‘valitsemine’ ja ‘hea valitsemine’. Kogumik algab prof Knilli väidetega, et ‘valitsemine’ käsitleb klassikalisi filosoofilisi teemasid, nt millises ulatuses saavad era- ja avalikud huvid koos töötada ning kui suur peaks olema koostöö formaliseerituse tase. Knill leiab, et riigi rolli oluliseks vähendamiseks pole põhjust ja pigem näitab erinevate valitsemismudelite mitmekesisus seda, et riik jääb võtmetähtsusega institutsiooniks.

Joonis: Valitsemise neli ideaaltüüpi (Knill 2003, 65).

Prof Doornbos väidab, et ‘valitsemine’ muutus eriti populaarseks pärast külma sõja lõppu. Finantsorganisatsioonide nõudel oli ‘valitsemise’ rakendamine sageli üheks arenguriikidele rahalise abi andmisel eeltingimuseks. Sellised lähenemised valitsemisele kui imeravimile andsid järk-järgult teed suuremale valivusele, samas näitab Doornbos selgelt, kuidas ‘valitsemise’ kontseptsiooni kohandatavus oli lihtsalt peitesõnaks, millega kirjeldati ideede moonutamist mõiste moodsa kasutuse ja väärkasutuse poolt.

Samamoodi kriitiline on prof Drechsler oma hinnangus ‘valitsemisele’ ning selle rakendamisele Eestis. Drechsler näitab, kuidas ‘valitsemine’ muutus Eesti eliidi poolt vääriti mõistetuks kui tavaline uus haldusjuhtimine, millest saadi impulss riigi ülesehitamiseks vastavalt turupõhimõtetele. See lähenemine ei olnud ainult ajast maha jäänud juba 1990ndate keskpaigaks, vaid lisaks sellele – väidab Drechsler – tõkestas see oluliselt Eesti haldussuutlikkust nii integreerumisel Euroopasse laiemalt kui ka konkreetsetes valdkondades nagu Lissaboni strateegia tööhõive suurendamisel.

Prof Kattel väidab veelgi konkreetsemalt, et Eesti liialt lihtsustatud arusaam valitsemisest on õõnestanud Eesti innovatsioonisuutlikkust, kuna lootustäratavad ettevõtted on jäetud vabaturu tuulte meelevalda, kus tegelikult oleks vaja kooskõlastatumat, ‘valitsemisele’ põhinevat avaliku ja erasektori partnerlussüsteemi. Jällegi järeldub, et kaasaegne valitsemine hõlmab endas hästi läbi kaalutud pingutusi mitmetasandiliste lahenduste saavutamiseks.

Nii Knilli, Drechsleri kui ka Katteli artiklid viitavad selgelt, et isegi kui riigi osa valitsemises vähendada, siis nõuab see tegelikkuses paremat valitsemist ja valitsust.

Vaata ka

Mõned lugemissoovitused valitsemise ja hea valitsemise huvilistele