Tööga sooviti välja selgitada ametnike arvamus selge keele kasutuselevõttu takistavatest teguritest ning võimalikest tööriistadest, mis võiksid aidata riigiasutustes selgemat keelekasutust juurutada.

Töö käigus koguti esmalt näiteid halvast keelekasutusest ja taustateavet selge keelekasutusega seotud probleemidest ning takistustest.
Teises etapis otsiti infot peamiste takistuste ja probleemide kohta, mis selget keelekasutust riigiasutustes pärsivad, samuti koguti ideid lahendustest, mis aitaks selget keelt asutustes juurutada.
Viimasena anti ülevaade selge keele juurutamise protsessist Häirekeskuses, s.t kuidas jõuti seal tõdemuseni, et senine suhtluskeel vajab muutmist, kuidas sõnastati teemaga seotud eesmärgid ja milliseid tegevusi ning ressursse rakendati, et keel muutuks asutuses inimkesksemaks.

Töö tulemusel tuvastati selge keele kasutamise peamiste takistustena:
– õigusloomest ja õigusaktidest tuleneva stiili ja nõuete kandumist suhtlusesse kodanikega.
– asutuses kehtivaid tõekspidamisi, norme ja (sageli inertseid) protsesse, mis kodanikukeskset suhtlust ei soosi.
– oskuste, teadmiste ja info puudusest tulenevaid hoiakuid ning hirme.
– suhtlus kodanikega lähtub riigiasutuse, mitte kodaniku või teenuse kasutaja vajadusest.

Peamiste lahendustena pakuti:
– konkreetse eestvedaja olemasolu asutuses, kes aitaks kirju inimkesksemalt sõnastada, kontrolliks teataval määral väljasaadetavaid kirju ja aitaks kaasa teema tähtsustamisele kogu asutuses
– koolituste ja arendustegevuste läbiviimist asutuses, mis aitaks tõsta oskusi ja teadmisi.
– õigusloomega seotud ametnike, sh juristide hoiakute muutmist.