Uuring püüdis mõista, kuidas innovatsioon ehk uuendus ja loovus on paigutatud Euroopa Liidu liikmesriikide õppeeesmärkidesse ja/või põhi- ja keskkoolide õppekavadesse. Kokku uuriti 37 riiki ja/või regiooni.

Joonis: Loovuse (inglise k. creativity), innovatsiooni ehk uuenduse ja nende sünonüümide suhteline esinemissagedus õppekavades.

 

 

Kasutatakse kahte lähenemist loovusele. Kui loovus on kirjeldatud kui loominguline ülesanne või tegevus, siis on see kasutusel ainetes nagu kunst, muusika, keeled või tehnoloogiad. Teine lähenemine mõistab loovust laiemalt ja käsitleb seda kui oskust, nagu „loov mõtlemine“ või „loov probleemide lahendamine“, mida saab kasutada kõikides õppeainetes. Terminite esinemine põhi- ja keskkooli õppekavades on peaaegu sama sagedane.

„Loovus on mainitud kõikide riikide õppekavades ja on juba osa hariduspoliitilisest diskursusest enamikes Euroopa riikides. Innovatsiooni aga on mainitud õppekavades väga vähe.” – Eve Mägi

Esinemist analüüsiti ka vastavalt õppeainele ja tüübile (põhi- ja keskkooliaine). Uuringurühm otsustas jagada õppeained 8 eri gruppi, sest õppeainete arv ja jaotus varieerus liikmesriikides suuresti. Ained jagunesid: kunstid, informatsiooni- ja kommunikatsiooni tehnoloogiad (IKT), keeled, matemaatika, loodusteadused, kehaline kasvatus, sotsiaalteadused ja teised. Kokkuvõtvalt on kõige populaarsem sõna „loovus“, teisena selle sünonüümid ja kõige vähem esineb sõna „innovatsioon“. Kunsti ainete grupis esineb kõige rohkem sõna „loovus“ ja selle sünonüüme. Teisena esineb neid sõnu enim IKT ainetes ja kehalises kasvatuses. Kõikides ülejäänutes ainetes esineb neid termineid vähe.