Analüüsi keskmes on töötegemise võimaluste paindlikkus Eestis ja seda puudutavad arutelud, aga lisaks ka Hollandi praktika rakendamise potentsiaal Eesti tingimustes. Tähelepanu all on erinevad töö viisid, töötamise ajad, soolised erinevused ning regulatsioonid ja riiklikud poliitikad, mille poolest Eesti erineb märkimisväärselt Hollandist. Nii analüüsitake ka, mil moel on võimalik rakendada Eestis Hollandi kogemust ja millised oleksid selle tagajärjed.
Eestis domineerib mudel, milles nii mehed kui ka naised töötavad täiskohaga ja osalise koormusega töötamine on Eestis võrreldes teiste riikidega tunduvalt haruldasem.
Kui palju inimesed ajaliselt töötada soovivad, sõltub kõige enam nende sissetulekutest. Kaugtöö võimalused on Eestis piiratud ja valdav enamus inimestest töötab ainult kodust eemal. Mis puudutab töö riikliku reguleerimist, siis seadused sätestavad tingimused ainult küsimustes, milles liigne vabadus võib avaldada negatiivset mõju, jättes aga suuremat paindlikkust võimaldavad otsused töötajate ja tööandjate teha.
Töötingimused ei ole Eesti avalikus arutelus kuigi kõrge tähelepanu all olnud, kuid paindlik töötamine on muutumas üha aktuaalsemaks. See on eriti olulisel kohal riiklikes poliitikates, mis rõhutavad muuhulgas ka võimaluste parandamist kaugtööks, kuna see aitaks vähendada rahvastiku rännet maalt keskustesse. Oluline roll kaugtöö soodustamisel on olnud vabaühendustel. Poliitikate tähtis eesmärk on ka meestele ja naistele võrdsete võimaluste tagamine.
“Kuigi paindlikku töökorraldust mainitakse mitmes poliitikadokumendis, on harva avalikus arutelus tähelepanu all üleskutsed muuta töötamine paindlikumaks kas kõigi töötajate või siis vaid väikelaste vanemate jaoks.” – Marre Karu
Kuna töötingimused on Eestis üsna madalalt seadusega reguleeritud, siis peaks olema siin Hollandi mudeli rakendamine küllaltki lihtne. Samas on aga näiteks kaugtöö võimalik ainult teatud ametite puhul ja kõigest vähemus Eesti tööjõust kasutab töötamisel arvutit. Seega muudaks kaugtöö töötamise korralduse paindlikumaks vaid väikse osa tööajate jaoks, mistõttu on vaja ka teistsuguseid lahendusi.
Tööjõuturu puuduseks on Eestis eelkõige noorte, vanade hooldajate ja väikelaste emade madal tööhõive, mida aitaks tõsta paindlikumad töövõimalused. Arvestades Eesti elanikkonna vananemist, on aga nimetatud gruppide tööjõuturule toomine äärmiselt oluline.