Projekti keskmes on iseendale tööandjad ning nende võimalused töö- ja pereelu tasakaalu saavutamiseks. Sageli on ettevõtlusesse siirdumisel või iseendale tööandjaks hakkamisel üheks motivaatoriks paindlikuma töötamise ning töö-, era- ja pereelu parema ühitamise võimalused. Kuigi iseendale tööandjaks olemisel on mitmeid positiivseid aspekte, võivad sellega kaasneda ka ebaregulaarne ja etteennustamatu tööaeg, sotsiaalsete tagatiste ning töökindluse puudumine. Need tegurid võivad omakorda raskendada töö- ja pereelu vahel tasakaalu leidmist ning mõjuda potentsiaalsetele ettevõtjatele ja iseendale tööandjatele, eriti naistele, mittemotiveerivalt.
Ettevõtlikkuse, sh iseendale tööandjaks olemise, soodustamine ja edendamine on oluline jätkusuutliku ja kasvava majanduse tagamiseks. Kogu Euroopa Liidu tööjõust oli 2017. aasta alguses iseendale tööandjaid 15%, Eestis on vastav määr 9,3% ning selle näitaja alusel kuulume koos Rootsi, Taani ja Saksamaaga Euroopa Liidu madalaima iseendale tööandjate osakaaluga riikide hulka.
Projekti käigus valmistati Eesti kohta taustaaruanne, kus käsitletakse töö ja pereelu ühitamise meetmeid ja võimalusi ettevõtjate ja iseendale tööandjate vaatepunktist ja analüüsitakse lühidalt Belgia kogemuste rakendamise võimalusi Eestis. Projekt päädis 20.-21. juunil 2017 toimunud seminariga Belgias, kus osalesid eksperdid ja seadusandjate esindajad kaheksast Euroopa Liidu liikmesriigist ning Euroopa Komisjoni esindajad. Seminaril analüüsiti Belgia kogemust iseendale tööandjate töö ja pereelu ühitamise hõlbustamisel ning selle kogemuse ülekantavust teistesse riikidesse.
Seminari peamised järeldused olid järgnevad:
- Töövormid mitmekesistuvad ning selge piir iseendale tööandjate ja palgatöötajate vahel hägustub. Samuti on üha kasvavaks trendiks see, et inimese tööelu jooksul vahelduvad palgatöö ja iseendale tööandjaks olemise perioodid. Sellised arengud võivad mõjutada töötaja ja tema perekonna sotsiaalkaitset (ravikindlustus, hooldushüvitised, pension jmt).
- Eri riikide sotsiaalkaitsesüsteemid on väga erinevad, kuid ühiseks trendiks on kasvav lõhe palgatöötajate ja iseendale tööandjate ligipääsus sotsiaalkaitsele.
- Vanemapuhkuse ning teiste sotsiaalteenuste ja -toetuste kasutamisel on vaja võimaldada suuremat paindlikkust, et inimesed saaksid vabamalt liikuda palgatöötaja ja iseendale tööandja staatuse vahel ning et tagada parem töö- ja pereelu ühitamine.
- Inimeste teadlikkust oma sotsiaalkaitsealastest õigustest tuleb suurendada, mh võib selleks kasutada näiteks tehnoloogilisi vahendeid nagu hüvitiste kalkulaatorid jmt, et inimesed oskaksid teha teadlikumaid valikuid.
- Töö ja pereelu ühitamise soodustamine eeldab ühtset lähenemist, erinevate ministeeriumite, poliitikavaldkondade ning valitsemise tasandite tihedat eesmärgistatud koostööd.
- Olemasolevaid töö ja pereelu ühitamise meetmeid tuleb hinnata, et välja selgitada nende mõju ja selle põhjal teha paremaid ja informeeritumaid poliitikaotsuseid.
Teiste riikide aruanded on kättesaadavad Euroopa Komisjoni veebilehel.