Kui patsiendil tekib Eesti tervishoiusüsteemis ravi käigus oluline tervisekahjustus, mille lahendamisega kaasnevad täiendavad isiklikud väljaminekud ja mille tekkimise võis põhjustada ebakohane hooldus või raviviga, siis olukorra lahendamine on Eestis võimalik vaid Võlaõigusseaduses toodud korras ehk süü tuvastamisel. Teisalt on raviasutused ja arstid võimaliku süülise kahjunõudega toimetulekuks hankinud endale vastutuskindlustuse, kuid selle rakendamine on Eestis olnud pigem probleemne kui lahendusi pakkuv.
Ajend teema käsitlemiseks tekkis seoses Euroopa Liidu direktiivi 2011/24/EL rakendamisest, mille artikkel 4.2.c nõuab, et iga liikmesriigi territooriumil on kehtestatud läbipaistev kaebuste esitamine ning mehhanismid, mille abil patsiendid saavad taotleda kompensatsiooni, kui nad kannavad neile osutatud tervishoiuteenuste tagajärjel kahju. Samuti peab artikkel 4.2.d järgi olema rakendatud seda tagav kutsealase vastutuskindlustuse süsteem.
Aruteludest aga selgus, et Eestis kehtiv süüline patsiendikahjude menetlemise süsteem ei ole ühegi osapoole, näiteks arstide, patsientide, tervishoiuteenuste osutajate ning kindlustusettevõtete huvides, vaid pingestab suhteid ega suuda sisuliselt toetada ravikvaliteedi parandamist. Mõttehommikul osalenud leidsid ühehäälselt, et Eesti patsiendid ja tervishoiusüsteem vajavad läbipaistvat, ühtsetel alustel toimivat ja reguleeritud mittesüülist patsiendikahjude menetlemise süsteemi. Selle rajamisega saavutatav kasu ei peaks olema mõõdetav mitte ainult rahas, vaid ka üldises suhtluskeskkonna parandamises.
Mittesüülise vastutuskindlustuse peamised eelised:
- vaidlevate poolte energia ei kulu võitlusele, vaid see võimaldab tervishoiusüsteemil juhtunust õppida ja teha asjakohaseid järeldusi;
- parandab töökeskkonda arstide jaoks ning aitab arste Eestis paremini hoida;
- haiglatel tekib võimalus kulusid vastutuse osas planeerida;
- süsteem aitab kaasa ravikvaliteedi hindamisele, juhtimisele ja tagamisele.
Rakendamise peamine keerukus seisneb kulude prognoosimises. Probleemiks on Eesti väiksus ning süsteemi algusfaasis võib olla kulude kõikumine suur. Samuti sõltub palju sellest, mis on hüvitiste maksimummäärad. Oluline on ka rakendamise ajaperiood ja ajastus. Kindlustussektoril on tarvis piisavalt aega, et minna üle teistsugusele süsteemile ning samuti on vaja täpsustada uue süsteemi olulised parameetrid, näiteks hüvitise määrad.