Aastate jooksul toimunud muudatused nii majanduses, poliitikas kui ka ühiskonnas laiemalt on märkimisväärselt muutnud ka kõrghariduse rolli ja kättesaadavust ning tunduvalt mitmekesistanud inimeste võimalusi kõrgharidust omandada. Selleks, et edukalt kujundada kõrghariduspoliitikat, on vaja teadmisi üliõpilaste sotsiaal-majandusliku olukorra, elutingimuste, vajaduste ja ootuste kohta.

Üks võimalus on lähemalt uurida ning arutleda tudengite toetussüsteemide kohta, mida tehti ka mõttehommikul.

Peamised seisukohad ja mõtted toetusskeemide kohta:

  • valdavalt eelistati kombinatsiooni vajadus- ja tulemuspõhistest õppetoetustest;
  • vajaduspõhisuse määramiseks kasutada maksuameti andmeid leibkondade kohta;
  • vajaduspõhise toetuse määramisel nõuda õppekava täitmist 75%, tulemuspõhise toetuse määramisel 85%;
  • ministeeriumi ettepanek maksta üliõpilastele vajaduspõhist toetust 135 eurot kuus ei ole piisav – toetus võiks olla vähemalt nii suur, kui seda on elatusmiinimum;
  • 135 eurot kuus on piisav, kui selle kõrval on soodne laenusüsteem. Õppelaenu tagasimaksmine võiks sõltuda tulevasest sissetulekust;
  • õppelaen võiks olla kättesaadav nendele tudengitele, kes vajavad lisasissetulekut.

Arutelude järeldus:

Olenemata sellest, milline on toetussüsteem, töötaksid siiski enamik üliõpilasi, kuna see on kõige kindlam garantii tulevikus hakkama saamiseks. Võttes arvesse kaasaja trende ja tööturu ootusi, ei peaks üliõpilaste töölkäimist takistama, vaid seda peaks võtma kui osa üliõpilaselust. Küll aga ei ole loogiline kui nii õpitakse kui ka töötatakse täiskoormusega.

Pikemalt saab mõttehommiku kohta lugeda siin.