Mõttehommiku tulemus

Eestis kehtiv süüline patsiendikahjude menetlemise süsteem ei ole ühegi osapoole (arstid, patsiendid, tervishoiuteenuste osutajad, kindlustusettevõtted jne) huvides, vaid pingestab suhteid ega suuda sisuliselt toetada ravikvaliteedi parandamist. Praxise ja advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous poolt korraldatud mõttehommikul osalenud isikud leidsid konsensuslikult, et Eesti patsiendid ja tervishoiusüsteem vajavad läbipaistvat, ühtsetel alustel toimivat ja reguleeritud mittesüülist patsiendikahjude menetlemise süsteemi ning selle rajamisega saavutatav kasu ei ole mõõdetav mitte ainult rahas vaid ka üldises suhtluskeskkonna paranemises.

Tervishoiu osapooltel on ühine seisukoht süsteemi muutmise suuna osas, puuduvad suured olemuslikud hirmud ning seega on aeg tehniliseks lahenduseks. Muudatus ei oleks kulu, vaid selge investeering tervishoiusüsteemi.

Taust

Kui patsiendil tekib Eesti tervishoiusüsteemis ravi käigus oluline tervisekahjustus, mille lahendamisega kaasnevad täiendavad isiklikud väljaminekud ja mille tekkimise võis olla põhjustanud ebakohane hooldus või raviviga, siis selle olukorra lahendamine on Eestis võimalik vaid Võlaõigusseaduses toodud korras ehk süü tuvastamisel. Kusjuures tõendamiskohustus on patsiendil.

Teisalt on raviasutused ja arstid võimaliku süülise kahjunõudega toimetulekuks hankinud endile vastutuskindlustuse, kuid selle rakendamine on seni Eestis olnud pigem probleemne kui lahendusi pakkuv (vt lisatud Eesti Kindlustusseltside Liidu hinnang lk 4) ja seda nii raviasutuste kui ka patsientide poolelt vaadates.

Ajend teema käsitlemiseks on tekkinud seoses Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/24/EL  „Patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius“ rakendamisest Eestis oktoobris 2013. aastal. Direktiivi artikli 4.2.c järgi peab liikmesriik tagama, et tema territooriumil on kehtestatud läbipaistev kaebuste esitamise kord ning mehhanismid, mille abil patsiendid saavad taotleda kompensatsiooni, kui nad kannavad neile osutatud tervishoiuteenustetagajärjel kahju, ning artikkel 4.2.d järgi peab rakendatud olema seda tagav kutsealase vastutuskindlustuse süsteem.

Mõttehommiku toimumine oli ajendatud nii direktiivi rakendamisest kui ka praegustest probleemidest seoses arsti vastutuse, patsiendikahjude hüvitamise, raviteenuste kvaliteedi ja patsiendikesksuse tagamisega tervishoius, mida kehtiv süüline kahjude menetlemine Eestis kahjuks ei soosi.

Järgnevalt on kirjeldatud Mõttehommikul välja toodud teemasid, mis hõlmasid praeguseid probleeme, valikuid süsteemi muutmiseks ning nende valikute mõju.

Mõttehommikul kõlanud seisukohad kahjunõuete menetlusprotsessi kohta:

• Eesti peab lähima aasta jooksul otsustama, kas tagatakse nii oma- kui ka välismaistele patsientidele kaitse arstiabi käigus tekkinud tervisekahjustustega toimetulekuks süüdistava või mittesüülise menetluse toel.
• Süüdistava-süülise süsteemi korral on lahenduse otsimine võimalik vaid patsientidel, kes on valmis ja suudavad tasuda õigusabikulud, mistõttu sel teel saavad oma probleemidele lahenduse üksikud patsiendid.
• Süüdistava-süülise lahenduse korral pole raviasutuse/arsti jaoks võimalik prognoosida ei kohtukulusid ega kahjunõuete suurust, mis viib vastutuskindlustuse tariifid kõrgele.
• Eestis esitatakse aastas ligikaudu 20 kahjunõuet ravivigade kohta ning välja makstud hüvitisi suurte haiglate puhul on 1-2 juhtumit aastas. Arvestades välismaailma kogemust, võib väita, et Eestis ei registreerita enamikku ravivigadest. Ka Võlaõigusseaduse § 758 lõikest 2 (VÕS) tulenev arsti isiklik vastutus ei paranda patsientide olukorda ja pigem surub arsti kaitseseisundisse.
• Kohtuprotsess vähendab oluliselt patsiendi ja arsti töövõimet ning on osapooltele kurnav, sest eesmärgiks on leida lõplik süüdlane, kuigi tegelikkuses on arstiabi käigus tekkivad tüsistused, eksimused ja vead sama tavapärased kui teistes valdkondades.
• Tänapäevane ravimudel ei põhine ainult arsti sisulisel vastutusel, vaid ravi kvaliteedi ja tulemuslikkuse osas on tegelikult oluline roll kogu meeskonnal (arst, õde, hooldaja, tehnikud, haigla juhtimistasand, abiteenuste pakkujad jne).
• Eestis kehtiv õiguslik korraldus vähendab miinimumini motiivi rääkida ohuolukordadest ja vigadest ega ole suunatud arstiabisüsteemi kui terviku parandamisele ehk ravikvaliteedi tõstmisele. Süsteemis puuduvad stiimulid tekkinud tüsistuste põhjuseid uurida ja toimunust õppida.
• Välismaailma kogemus näitab, et süülise ja vähe reguleeritud süsteemi puhul hakkavad ühel hetkel ka suuremad kaasused esinema ja kahjusummad kasvavad väga suureks ning siis on juba keeruline mõistliku kuluga süsteemi luua.
• Mittesüüline kahjukindlustuse süsteem kehtib kõigis Põhjamaades, kuid Mandri-Euroopas on pigem esikohal süüline süsteem. Kuna Eesti on kultuuriliselt Põhjamaadele lähemal kui Kesk-Euroopale, siis tuleks loobuda VÕS-is kehtestatud tervishoiuteenuse osutaja ja arsti vastutusest, mis lähtub Kesk-Euroopa mudelist.

Mõttehommikul välja pakutud lahendus

Kindlustusseltside Liidu poolt välja pakutud mittesüülise vastutuskindlustuse süsteemi lahendus toetub Soome eeskujule ning liikluskindlustuse mehhanismile. Luuakse ühtne keskus, mille liikmed on Eestis kahjukindlustust pakkuvad kindlustusandjad. Kahjukäsitlus on keskne ning see võimaldab mugava asjaajamise, patsiendikesksuse, kompetentsi ja ühtsed standardid. See oleks kohtuväline lahendus, mis tagab lihtsama ligipääsu ja kiirema lahenduse.

Mittesüülise lahenduse suurim eelis on, et vaidlevate poolte energia ei kulu võitlusele, vaid see võimaldab tervishoiusüsteemil juhtunust õppida ja teha asjakohaseid järeldusi. Patsiendi seisukohalt on tervenemiseks vajalik, et tekkinud kahju saab õigeaegselt hüvitatud ja inimene saab keskenduda tervenemisele ja aitab vältida temaga juhtunusse kinni jäämist.

Mittesüülise süsteemi loomine parandaks töökeskkonda arstide jaoks ning aitaks paremini arste Eestis hoida, samuti väheneks tõenäoliselt ajakirjanduslik võimendus erinevate eksimuste, ravitüsistuste ja ravivigade juhtumite puhul. Haiglatele tekib võimalus kulusid vastutuse osas planeerida ja süsteem aitab kaasa ravikvaliteedi hindamisele, juhtimisele ja tagamisele.

Rakendamise keerukus

Rakendamise peamine keerukus seisneb kulude prognoosimises. Probleemiks on Eesti väiksus ning süsteemi algusfaasis võib olla kulude volatiilsus suur. Samuti sõltub palju sellest, mis on hüvitiste maksimummäärad. Siiski on selge, et tänase olukorra säilimine ei anna uut infot uue süsteemi kohta ja ka praeguse süsteemi kulud tulevikus on raskesti prognoositavad.

Rakendamise puhul on oluline rakendamise ajaperiood ning ajastus. Kindlustussektoril on tarvis piisavalt aega, et minna üle teistsugusele süsteemile ning on vaja täpsustada uue süsteemi olulised parameetrid (hüvitiste määrad jne). Siinjuures on oluline tagada loodava hüvitustaotlusi menetleva keskuse ja seal toimuva juhtumite hindamise sõltumatus. Süsteemi rakendamisel on oluline ka selgitustöö/kommunikatsioon avalikkusele ja patsientidele, et tegemist ei ole arstide „kaskokindlustusega“, vaid aitab kvaliteeti parandada ja tagab hüvitised ravivigade puhul – edastada Eesti kodanikele positiivne sõnum.

Mõttehommikul osalesid inimesed järgmistest organisatsioonidest: Sotsiaalministeerium, Eesti Haigekassa, Tartu Ülikooli Arstiteaduskond, Tartu Ülikooli Õigusteaduskond, Eesti Arstide Liit, Eesti Perearstide Selts, Eesti Patsientide Esindusühing, Eesti Patsientide Nõukoda, Eesti Haiglate Liit, Ajakiri Eesti Arst, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Eratervishoiuasutuste Liit, Rahandusministeerium, Medicine Estonia, Raidla Lejins & Norcous, Praxis