Kaasaegsem arusaam lapsest näeb last iseseisva, aktiivse ja kompetentse sotsiaalses elus osalejana. Taoline suhtumine lastesse ja selliselt laste kasvatamine tagab nende heaolu ning mitmekülgsema arengu. Teisest küljest on oluline toetada vanemaks olemist. Nendele kahele teemale käesolev uurimus keskendubki, uurides nii laste kui ka vanemate arvamusi. Vaadatakse, milliseid vanemlusstiile Eesti ühiskonnas pooldatakse ja rakendatakse, kuidas lapsevanemad distsiplineerivad oma lapsi, millised on laste ja vanemate suhted, kuivõrd lapsevanemad tunnevad lapse kasvatamisel vajadust nõu ja abi järele ning kui palju on abi päriselt vajatud ja küsitud.
Uuringu tulemused nääitavad, et enam kui viiendik lastest ja kuuendik täiskasvanutest ei ole laste õigustest midagi kuulnud, mistõttu on oluline tõsta inimeste huvi ja teadlikkust antud teema vastu. Oluline on tähelepanu pöörata lapse õiguste sisule, kuivõrd nende tagamine sõltub sellest, kas lapsi tajutakse kompetentsetena või mitte. Peaaegu kolmandik inimestest ei pea laste arvamust oluliseks ja seega tuleks lapsi rohkem kuulda võtta ja enam otsustusprotsessidesse kaasata.
Kuigi seaduse kohaselt on iga inimeste kohustus teatada abivajavast lapsest, siis vaid pool täiskasvanud elanikkonnast on sellega nõus. Paljude laste puhul ei valitse koolis kuigi sõbralik keskkond, mida näitab asjaolu, et peaaegu pooled lapsed on kogenud koolikiusamist.
Kuigi peaaegu kõik küsitletud lapsed elavad koos emaga, siis koguni veerand lastest elab isast lahus ja enam kui pooled lapsed sooviksid oma eemal elavat vanemat sagedamini näha. Iga viies laps tunneb, et vanemal pole tema jaoks piisavalt aega, kusjuures laste suhe vanematega sõltub oluliselt mõlema osapoole soost.
“On oluline teadvustada lapse õigust mõlemale vanemale ja vähendada soostereotüüpseid kasvatusviise.” – Marre Karu
Kõige sagedasemate distsiplineerimisvahenditena nimetatakse selgitamist, suunamist, julgustamist, pahandamist ja keelamist. Füüsilise karistamisega puutub kokku kõigest iga kahekümnes laps, kuid hoiakud on selle suhtes üsna soosivad: veerand inimestest ei pea seda vägivallaks ja üle kolmandiku leiab, et teatud olukordades on füüsiline vägivald isegi mõistetav. Et füüsilise karistamine on veel suhteliselt lühikest aega tagasi olnud üheks tavapärasemaks karistusviisiks, on sellega seotud hoiakud ja põhimõtted visad muutuma.
Eesti elanikkond arvab valdavalt, et iga lapsevanem peaks teadma, milline on õige viis lapsi kasvatada, kuigi enamus vanematest on olnud olukorras, kus nad vajavad abi, aga pole seda otsida osanud. Suurem osa lastest ja lapsevanematest on siiski eluga rahul.
Vaata ka
ÜRO laste õiguste konventsioon Riigi Teatajas