Tervishoiu rahastamissüsteem on jätkusuutlik, kui ühiskond on majanduslikult ja sotsiaalselt võimeline katma tulevikus kulud, mis on vajalikud ühiskonna vajadusi rahuldava tervishoiuteenuste taseme saavutamiseks. Jätkusuutlikuks arenguks on vajalik nii majanduslik jätkusuutlikkus kui ka sotsiaalne jätkusuutlikkus. Uuringu eesmärk oli analüüsida Eesti tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkust aastani 2050.

„Selleks, et säiliks tervishoiu kogukulude tase ligikaudu 5,5% SKPst peaks lisaks ravikindlustustulude laekumise kasvule suurendama oma tervishoiukulusid SKP kasvutempoga samas tempos nii erasektor, keskvalitsus ja kohalikud omavalitsused.“ – Maris Jesse

Eesti tervishoiu 2005. aasta rahastamissüsteemi jätkusuutlikkust mõjutas tuginemine peamiselt otsesele tööjõu maksustamisele. Eestis tuli 2/3 kogu tervishoiu rahastamisest sihtotstarbelisest tööjõu maksustamisest läbi sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa, mis oli Euroopa kõrgeim näitaja. Minevikus oli küll tööjõu maksustamisele tuginemine taganud suhteliselt stabiilse rahastamise, kuid tulevikus seab tervishoiuteenuste taseme säilimise surve alla tingituna tööjõu osakaalu vähenemisest rahvastikus. Oht sotsiaalsele jätkusuutlikkusele tuleneb rahulolematusest rahastamise jaotusega, kus peamist koormust kandev tööealine elanikkond tunnetas, et panustab süsteemi rahastamisse otsese maksu kaudu oluliselt rohkem, kui sellest teenustena arstiabivajaduse tekkides “tagasi sai”. Säilitamaks tervishoiu kogukulude taset inimese kohta 2003. aasta tasemel, peab lähema kümne aasta jooksul lisanduma ravikindlustusele suurenenud finantseerimine kas erasektorist või mujalt valitsussektorist.

Untitled

Uuringus rõhutati, et tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse mõjutamise vahendid on väga mitmetasandilised: rahva tervise parandamine, sündimuse tõstmine, tööhõive suurendamine, tervishoiusüsteemi efektiivsuse suurendamine, tervishoiu finantseerimise suurendamine läbi maksubaasi mitmekesistamise, riigieelarve ja kohalike omavalitsuste panuse suurendamise või omaosaluse muutmise. Tervishoiukulude suurendamine on siiski õigustatud üksnes juhul, kui täiendav lisaressurss suudab toota inimestele tervist ja rahulolu. Kulude suurendamine iseenesest ei saa olla eesmärk, kui see ei taga paremat tervishoiuteenuste kättesaadavust, paremat tervist ning elanikkonna ootustele vastamist.