Eesti üliõpilased kritiseerivad äsja vastuvõetud kõrgharidusreformi teravalt: kuigi tasuta saab õppida rohkem tudengeid, pole õppetoetustest abi kuigi paljudele. Toetust saavad vaid vähesed andekad ning kehval järjel olevate vanemate lapsed. Enamik peab kooli kõrvalt ikkagi tööd tegema, et tasuda söögi ja üüri eest.

Välismaale õppima kandideerides võib aga nutikas tudeng leida, et toetusi ja stipendiume pakutakse märkimisväärselt rohkem ja need on kõvasti suuremad kui kodumaal. Lisaks võib välismaal isegi väike tööots olla tulusam kui täiskohaga töö siin.

JAAPAN: kool maksab isegi hambaravi eest

Tuuli Tammoja (26)

“Õppisin Järveotsa gümnaasiumis käies jaapani keelt, kui minust vanemad tüdrukud leidsid võimaluse pärast lõpetamist Jaapanisse ülikooli minna. Saatsin samuti avaldused ära, taotlesin õppemaksuvabastust ja elamistoetust. Nende abil ülikoolis toime tulingi.

Nelja-aastase bakalaureuseõppe ajal sain õppetoetust 50 000 jeeni kuus ehk umbes 500 eurot, millest esimesel aastal kulus umbes 28 000 jeeni ühikatoa üürile.

Teisel õppeaastal kolisin koos leedulasest toanaabriga pisut kallimasse,

32 000 jeenise üüriga korterisse, kus meil mõlemal oli oma tuba, lisaks elutuba ja köök-söögituba.

Sel ajal käisin paaril õhtul nädalas ka inglise keele õpetajana tööl, tunnitasuga 1000 jeeni (u 10 eurot). Hiljem töötasin lisaks veel ettekandjana.

Iva ongi selles, et Jaapanis on võimalik leida töökoht normaalse tunnipalgaga, millega elab ära. Eestis see nii ei ole. Mind hämmastas, et kui Eestis ettekandjana töötasin, siis ise välja kohvi jooma minna tundus liiga kallis – tass kohvi maksis terve tunnipalga!

Mobiiltelefoni üleval pidamine oli seal pigem taskukohasem kui siin, toidu ja riiete hinna-kvaliteedi suhe oli parem. Jaapanis maksis hambaarsti kulud suures osas kinni haigekassa ning osa sellest summast, mille ise pidin maksma, hüvitas mulle hiljem kool.

Enamasti mõeldakse, et neil, kes välismaale õppima lähevad, on kindlasti jõukad vanemad, kes on võimelised kõik kinni maksma. Tegelikult see nii ei ole. Kui oleksin jäänud Eestisse kooli, oleks mul olnud oma õpinguid ehk keerukam finantseerida. Eriti juhul, kui ma poleks saanud tasuta kohale – näiteks Tartus õppides oleksin pidanud kindlasti tööl käima.

Mida aasta edasi, seda lihtsamaks minu tudengielu Jaapanis läks.

Pärast bakalaureuse lõpetamist taotlesin Archimedese fondi ja Tallinna Jaapani saatkonna kaudu Jaapani valitsuse stipendiumi ning läksin magistrisse Sophia ülikooli Tokyos. See stipendium on üks parimaid, mida on võimalik Jaapanis saada – igakuine stipendium oli 155 000 jeeni (ligi 1550 eurot), sellele lisaks oli mul õppemaksuvabastus. Minu jaoks on siiani müstiline, miks ma selle stipi sain, sest minu jaapani keel polnud nii suurepärane ja hinded polnud eeskujulikud…

Kui oleksin sel ajal elanud stipendiumist ja ühikas, poleks mul olnud vaja tööl käiagi. Aga kuna tahtsin elada omaette, käisin lisaks tööl. Sel ajal oli minu korteri üür 80 000 jeeni ja ma töötasin koolis professori assistendina päris mitmes aines ja ühes Valgevene restoranis ettekandjana.

Nüüd olen paar kuud Eestis olnud ja olen üldiselt rahul otsusega, et tagasi tulin. Ma veel harjun siinse eluga ja käin tööl.

Kindlasti tahan julgustada noori välismaale õppima minema – selleks, et stipendiume ja õppetoetusi saada, ei pea olema ilmtingimata väga kõrge keskmine hinne.”

Tuuli õppis bakalaureuseõppes ülikoolis nimega Ritsumeikan Asia Pacific University rahvusvahelisi suhteid ning sotsioloogiat ning magistrantuuris Sophia ülikoolis samuti sotsioloogiat.

SOOME: soomlased ei mõista, kuidas Eesti tudeng toime tuleb

Pilleriin Lillemets (24)

“Sain selleks aastaks Harald Raudsepa stipendiumi Estonian-Revelia Academic Fundilt 1500 USA dollarit (1180 eurot). Sellest on olnud suur abi üüri maksmisel, millele mul kulub kuus 190 eurot.

Tudengina välismaal elamine on kahtlemata ellujäämisõpetus. Kuigi ma ei saa Soome üliõpilastega sarnast õppetoetust, kehtivad ka minule tudengisoodustused, mis teevad elu lihtsamaks. Näiteks ühistranspordi kuukaardile kulub kuus 23 eurot ja ma pole pidanud vaid makaronidest ja praekartulitest toituma, kuna ülikooli kohvikust saab tudeng suure lõunasöögi 2.60 euroga. Pärast selle söömist enam midagi suurt lisaks ei tahagi! Et ma muid toetusi ei saa, võtsin ka õppelaenu.

Eelistan toidupoena odavat Lidlit. Kui möödunud aasta alguses Soome kolides ostsin iga kord Eestis käies kaasa suure hulga toitu, siis nüüd polegi sellel enam suurt mõtet, kuna paljusid asju on praeguseks odavam osta hoopis Soomest.

Oleme oma Soome kursusekaaslastega õppetoetuste süsteeme võrrelnud ja neile on arusaamatu, kuidas Eesti tudengid üldse ära elavad. Soome tudeng saab igakuist toetust kuni 400 eurot, olenevalt sellest, kui palju ta teenib ning kas elab vanemate juures või omaette – sel juhul lisandub eluaseme kompensatsioon.

Mulle on jäänud mulje, et ülikooli sisse saamine pole Soomes nii lihtne kui Eestis, kuid kui juba sees ollakse, hoolitseb riik igakülgselt selle eest, et tudeng saaks tõepoolest õpingutele pühenduda. Kui Soomes valitakse kõrghariduse väärilised noored välja sisseastumisel, siis Eestis toimub looduslik valik selle põhjal, kes suudab õpingute jooksul ellu jääda.

Eestis õppides oli vanemate toetusel hoopis suurem roll kui välismaal, kuna ma poleks bakalaureuseõpinguid kindlasti perekonna abita saanud nii tõsiselt võtta. Tõenäoliselt poleks ma praegu isegi magistrant, rääkimata mõnda välismaa ülikooli sisse saamisest.”

Pilleriin õpib poliitilist ajalugu Euroopa õpingute magistriprogrammis Helsingi ülikoolis.

TAANI: tasuta õpe ja hea palk

Gerit Tiirik (20)

“Mina toetusi ega stipendiume ei saa. Saan ainult tasuta õppida nagu kõik teised ELi liikmesriikide tudengid Taanis.

Päris alguses toetasid mind vanemad, kuna taani keelt oskamata ei leidnud ma kohe tööd. Nüüd käin kooli kõrvalt tööl ja elan sellest ilusti ära. Saan oma palga eest elada korralikus kesklinna korteris, mida ma jagan korterikaaslastega, ning süüa saan ka normaalselt.

Töötan veinibaari köögis, kus mu peamine töö on teha tapa’sid, aga lisaks ka koristada ja nõusid pesta. Töötan vaid nädalalõppudel neljapäevast laupäevani ja graafiku alusel ning mu töötundide arv kuus tuleb umbes 25–40. Palka saan Taani miinimumi ehk 110 Taani krooni tunnis (14.85 eurot), aga siit lähevad maksud maha.

Kõige rohkem raha kulub elukohale. Oma toa eest, mida toakaaslasega jagan, maksan koos kommunaalidega umbes 1900 krooni (257 eurot). Transpordile ei kulu raha põhimõtteliselt üldse, sest Taani on rattariik, nii et jalgratas on kasutusel aasta ringi. Toidu peale kulub erinevalt, aga kui käia odavamates poodides või osta kaupluse omatoodangut, siis hinnad polegi oluliselt kõrgemad võrreldes Eestiga, kohati isegi odavamad. Nii et süüa saab mitmekesiselt.

Kõik Taani kohalikud üliõpilased saavad õppetoetust kuni 5600 krooni (757 eurot), summa sõltub sellest, kas elatakse koos vanematega, töötatakse jne. Aga toetust saavad kõik. Lisaks on võimalik taotleda täiendavat elukohatoetust.

Nii et põhimõtteliselt on kõik tehtud selleks, et tudengid saaksid vaid õpingutele keskenduda.

Aga isegi rahvusvahelisel tudengil on väikse koormusega tööl käies võimalik ära elada. Nii et võibki öelda, et ka toetusi saamata on Taani tudengisõbralikum kui Eesti.

Arvestades, et Eestis peaksin tunduvalt rohkem kooli kõrvalt tööl käima või vanemate toetusele lootma – siin suudan iseseisvalt ära elada –, on Taanis õppimine kokkuvõttes tasuvam kui Eestis.”

Gerit õpib graafilist disaini (Design, Technology & Business) Taanis Aalborgis, University College of Northern Denmarkis.

TAANI: kui mees töötab välismaal, toetab abikaasat riik

Kristel Reseke (26)

“Riiklikku toetust ehk SUd pole Taanis välismaalastel lihtne saada. Mina aga sain selle tänu oma mehele, kes on Taani kodanik. Nimelt on siin selline imelik seadus, mis ütleb, et kui mees on Taani kodanik ja töötab vähemalt kümme nädalat välismaal, on võimalik tema abikaasal, kes on välismaalane ega ole töötanud Taanis vähemalt kaks aastat, saada toetust. See tähendab, et pärast poolteist aastat õppimist hakkasin saama toetust umbes 4800 Taani krooni ehk 630 eurot kuus.

Mul oli ka õigus küsida raha selle aja eest, mis jäi avalduse taotlemise kuupäevast akspteerimiseni – ehk siis nelja kuu jagu toetust.

Minu mees on arst ja muidugi ka tänu sellele polnud mul probleeme õpingute ajal majandamisega. Kuid see toetus oli ikkagi palju abiks, eriti siis, kui sündis meie esimene laps. Mul oli nimelt võimalik võtta üks aasta lapsepuhkust, sest toetust maksti sel ajal edasi.

Lisaks võib tudeng töötada SU summa ulatuses, mis teeb kogusissetulekuks umbes 1260 eurot kuus. Enne lapseootele jäämist töötasingi kooli kõrvalt Hiltoni hotellis, kus ma teenisin oma normi paari nädalavahetusega täis.

Arvatavasti on minu õpingud Taanis olnud sama kulukad või isegi odavamad, kui oleksid olnud Eestis.”

Kristel õppis arhitektuuritehnoloogia korraldust

Copenhagen School of Design and Technologys.

HOLLAND maksab tudengi tööle 266 eurot peale

Pille (22)*

“Kui Hollandis tudengina töötada minimaalselt 32 tundi kuus, maksab riik iga kuu 266 eurot sellele peale. Mina töötangi oma rahvusvahelise õiguse magistriõpingute kõrvalt restorani köögis abilisena. Algul olin nõudepesija, nüüd aitan lihtsamate roogadega – magustoidud, salat jne, –ning teenin selle eest 7,2 eurot tunnis. Ühes kuus teenin tööga 325 eurot.

Üürile kulub kuus 275 eurot. Mul on oma tuba, jagan ühe teise tüdrukuga vannituba ja tualetti ja alumise korruse kutiga kööki. Toidu peale kulub umbes 150 eurot kuus ja sealjuures toitun ma täiesti normaalselt: söön juurvilju ja liha jms.

Transporditoetusega saab tasuta ühistranspordi kaardi, mis kehtib kogu riigis, sh rongides. Vanemate sissetuleku põhine toetus on umbes 300 eurot, mida saab juhul, kui vanemate aastapalk ei ületa 30 000 – 40 000 eurot. Need toetused on küll väga toredad, aga konks on taotlemise protseduuri tohutus bürokraatias. Hakkasin oktoobris tööle ja esimese toetuse sain alles veebruaris. Vanemate sissetuleku toetust hakkasin taotlema samal ajal, aga siiani alles küsitakse tuludeklaratsioone ja kõik käib hollandi keeles.

Eestiga ei anna siinset toetussüsteemi muidugi võrrelda. Tegin bakalaureuse Tartus riigieelarvevälisel kohal ja õppemaks oli 45 000 krooni aastas ja võtsin selle maksmiseks igal aastal õppelaenu. Kuna elasin kodus, ei pidanud külmkapi sisu eest muretsema, aga käisin tootetutvustusi tegemas ja suviti USAs tööl. Oma rahaga poleks ma aasta läbi hakkama saanud. Võin öelda, et kui oleksin pidanud Eestis ka üüri ja söögi eest maksma, oleks mul siin praegu odavam elada – siin on mu aastane õppemaks 1713 eurot, mis on poole odavam kui Eestis.”

Pille soovis oma juuraõpingute rahastamisest kõneleda varjunime all.

Kust saavad Eesti tudengid raha?

2010. aastal oli ligi pooltele Eesti tudengitele tööl käimine peamine sissetulekuallikas, 33 protsendile aga perekond või partner.

Riigi toetused, stipendiumid ja õppelaen pidasid üleval 15 protsenti õppuritest.

Eesti tudengite keskmine sissetulek 2010. aastal oli umbes 400 eurot.

Tudengid saavad taotleda põhitoetust 55.93 eurot ja eluaseme- ning transpordikulude katteks täiendavat toetust 28.13 eurot, mida saab alla 40 protsendi riigieelarvelisel kohal õppivatest tudengitest, kellel on parimad õppetulemused.

Toimetulekutoetust saavad taotleda need, kelle kuusissetulekud pärast eluasemekulude tasumist jäävad alla toimetulekupiiri 76.70 eurot kuus.