“Sooteadlik kool on minu arvates täitsa tark mõte,” ütles Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor Viljar Aro intervjuus Kadi raadio saate “Keskpäev” jaoks. Aro on üks neist koolijuhtidest, keda poliitikauuringute keskus Praxis ja Tartu ülikooli haridusteaduste instituut hakkavad õpetama, kuidas muuta meie koolide juhtimine “sooteadlikumaks”.

Praegu kiputakse sooteadlikkust segi ajama sooneutraalsusega. Oleme kuulnud jutte Soome haridusuuendustest; kaks aastat tagasi räägiti sellest, et Rootsis loodi esimene sooneutraalne lasteaed. Meie siin ei mõistnud, mida see kõik tähendab – kas inimese sugu enam üldse ei arvestata ja kuhu me niimoodi jõuame?

Sõna “sooneutraalsus” kõlab minu jaoks pigem negatiivsena. Seda, et “ärme nüüd mehi kasvatame meesteks ja naisi naisteks” ma õigeks ei pea. Mulle näiteks naiste poks ei meeldi. Ma arvan, et mind võib koolitada ükskõik kui palju, aga naiste poks ei hakka mulle ikka meeldima.

Ebavõrdsus tulemustes

Sooteadlikkus on aga midagi muud kui sooneutraalsus. Sooteadlikkus tähendab seda, et peaksime rohkem teadma sugudevahelistest erinevustest.

Mäletan oma lapsepõlvest, et kui esimesse klassi läksin, pandi kõik poisid tüdrukute kõrvale istuma. Peaaegu iga tund saime kuulda: “Miks sina ei tee nii, nagu sinu pinginaaber?” Ehk – taheti, et poisid oleksid täpselt samasugused nagu tüdrukud. Mõte polnud halb, aga välja ei tulnud midagi.

Praxise 2014. aasta lõpus avaldatud uurimus, üliõpilaste seas tehtud küsitlused, näitab, et sooteadlikkus on meil tasemel, mis ei vasta tänapäeva nõuetele ja ootustele. Seepärast hakatakse sooteadlikkuse tõstmiseks kõigepealt koolitama koolijuhte, et need teadmised jõuaks õpetajateni.

Ka koolis tuleks arvesse võtta, et sood ja arengupsühholoogiad on erinevad. See lihtsalt on nii. Praegu valitseb haridustulemustes ebavõrdsus, põhikoolist langeb poisse rohkem välja kui tüdrukuid. Aga poiste ja tüdrukute arenemiskiirus selles vanuses on erinev.

Sellest on aeg-ajalt ikka räägitud, et poisse ja tüdrukuid peaks ehk eraldi õpetama – kui mitte gümnaasiumis, siis vähemasti põhikoolis.

Omal ajal, kui gümnaasiumid loodi, oli Miina Härma gümnaasium Tartus tüdrukute eliitkool ja Treffneri gümnaasium poiste oma.

Tänapäeva Eestis on poiste ja tüdrukute eraldi õpetamine siiski üsna harv nähtus, aga näiteks Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumis on see täitsa aktsepteeritud.

Meil oma koolis on aastate tagune kogemus, kui viies klass oli poiste klass. Tollane õppealajuhataja Linda Liivamägi oli nende klassijuhataja. Ja tuli täitsa äge klass välja, kõigist said inimesed. Kui on poiste klass, siis õpetaja võtabki asja nii: need on poisid, nende puhul tuleb arvestada selle ja sellega…

Seega – kui oleksime sooteadlikumad, ehk suudaksime siis nii poisse kui ka tüdrukuid paremini kasvatada ja arendada.

Samas tähendab sooteadlikkus sedagi, et inimene ei pea oma soo tõttu kannatama. Keegi ei pea olema mingis eelisseisus või tagasi lükatud selle tõttu, et ta on “valest” soost.

Kui koolis mõni poiss tahab heegeldada – Eestis on ju tublisid meesheegeldajaid, kes teevad väga head tööd –, siis ei peaks teda koolis seepärast ju kiusatama. Et mis poiss sa oled, kui sa heegeldad. Või mis tüdruk sa oled, kui sa elektroonikaga mässad. See on küll see koht, mille üle tuleks aru pidada.

Stereotüübid kui takistus

Oma ühiskonnas lähtume üsna palju stereotüüpidest. Selles pole iseenesest midagi halba, see käib inimesega kaasas. On inimesi, kes ütlevad: need on minu põhimõtted ja arusaamad ja mina neid ei muuda. Stereotüübid peaksid aga ajaga kaasas käima ja muutuma. Kui need ei vasta praegusele ajale, muutuvad need takistuseks.

Miks tajuvad mehed, et just nemad peavad peret ülal pidama ja karjääri valikul arvestama sissetulekuga? Miks ei peaks naised seda tegema? Või kas kodutööd peaksid olema ainult naise asi ja autoremont mehe mure? See suhtumine on tänapäeval juba oluliselt teisenenud. Sugu ei ole tänase käsitluse mõttes mitte bioloogiline, vaid sotsiaalne nähtus. Ning sooline võrdõiguslikkus ei pea olema eesmärk omaette, vaid selle taga on laiemad sotsiaalsed eesmärgid.

Mina isiklikult usun ja loodan, et see sooteadlikkuse tõstmise programm midagi halba kaasa ei too ning kokkuvõttes me pigem võidame sellest kui kaotame. Arvan, et praktikas näeb see kõik palju mõistlikum välja, kui mõne uudise valguses paistab. Anname aega.

Kui oleksime sooteadlikumad, ehk suudaksime siis nii poisse kui ka tüdrukuid paremini kasvatada ja arendada.


Me ei pea olema ühesugused

Keit on tubli õpilane, kellele juba pisikesena pakkusid huvi kõik koduaias leiduvad putukad. Gümnaasiumis on Keit bioloogias üks paremaid, on isegi olümpiaade võitnud ja unistab ülikoolis bioloogia õppimisest. Aga vanaema, õpetajad, isegi mõned sõbrad ei saa Keitist aru ja ütlevad, et lokkis juustega inimesed ei peaks bioloogiat õppima. Mis sest, et Keiti see huvitab ja ta selles tugev on. On ju jabur? Aga kui Martin tahab õppida sotsiaaltöötajaks või Piia vee- ja kanalisatsiooniinseneriks kohtavad nad sageli üsna sarnast vastuseisu – pole ju “normaalne”, et poiss tahab minna nn pehmele ja madalalt tasustatud alale. Ning millal tüdrukud enne kanalisatsioonist midagi teadnud on!

Just selliste olukordade vähendamiseks, mil noortel on raske oma soove, unistusi ja võimeid realiseerida pelgalt seetõttu, et nii pole olnud kombeks, olemegi Praxises juba mitu aastat tegelenud sooteadliku hariduse teemaga. Seda, kas ja kuidas peaks koolielu korraldama, et ühegi lapse unistused ei jääks saavutamata ja võimed proovile panemata vaid seetõttu, et tal on lokkis juuksed või y-kromosoom, arutame ka koolijuhtidega vastloodud koolituse raames.

Sageli kardetakse, et sooline võrdõiguslikkus või sooteadlik haridus tähendab poiste ja tüdrukute erinevuste kaotamist ja kõigi inimeste sunniviisiliselt ühesuguseks tegemist, kuid see on asjatu hirm.

Sooteadliku hariduse ja ka soolise võrdõiguslikkuse püüde eesmärk on saavutada olukord, kus kõigile antakse võimalus oma annete ja huvide realiseerimiseks, ilma et seda piiraksid stereotüübid selle kohta, mida meestel, naistel või lokkis juustega inimestel on sobilik teha. Sooteadlik haridus ei tähenda seda, et poisid peavad hakkama kleiti kandma või tüdrukud ei tohi tulevikus enam roosat kanda, vaid seda, et Keit, Martin ja Piia saavad õppida seda, milleks neil huvi ja võimeid on, ilma et me nende soovid maha laidaks ja neid vägisi mujale suunata püüaks.

Helen Biin, mõttekoja Praxis töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik ja Tartu ülikooli soouuringute lektor

Allikas: Sooteadlik, mitte sooneutraalne kool, Saarte Hääl