Uue töölepinguseaduse eelnõu autorid rõhutavad, et selle koostamisel on lähtutud Euroopa Liidu turvalise paindlikkuse ehk flexicurity põhimõtetest, ning seavad eeskujuks töösuhete vähese regulatsiooni lipulaeva Taani.
Tõepoolest on Taanis töötajate töölevõtmine ja vallandamine suhteliselt lihtne, kuid samas ei tohiks unustada, et ELi turvalise paindlikkuse definitsioonil on neli elementi paindlik tööseadusandlus, tõhus sotsiaalkaitse süsteem, tulemuslik aktiivne tööpoliitika ja efektiivne elukestva õppe süsteem.
Põgus ülevaade neid nelja dimensiooni iseloomustavatest näitajatest on toodud artiklile lisatud tabelis.
Võrreldes nii Taani kui ka ELi riikide keskmisega, on nendest neljast Eestis ainsana veidi üle keskmise ehk töötajaid enam soosiv tööseadusandluse rangus (vt tabel).
Seda mõõdetakse vastava indeksiga, mis leitakse riikide tööseadusandluse sätete põhjal. Antud näitaja tõlgendamisel tuleb aga muu hulgas arvestada, et selle arvutamisel lähtutakse seadusega ette nähtud miinimumstandarditest.
Nõrgad ametiühingud
Paljudes Euroopa riikides on lisaks seadustega paika pandud nõuetele lepitud kokku töötajale märksa soodsamad tingimused kollektiivlepingutes, mida antud indeksi arvutamisel enamasti ei arvestata. Siit tuleb välja ka Eesti ja Taani luline erinevus kui Taanis kuulub ametiühingutesse üle 80% töötajatest, siis Eestis on see näitaja 11%; kollektiivlepingutega on Taanis hõlmatud ligi 79% töötajatest, Eestis seevastu vaid 25%.
Kuivõrd ametiühingud on Eestis nõrgad, on meil seni olnud töösuhete kujundaja ja töötajale miinimumkaitse pakkujana peamine roll riigil ning suure osa töötajaskonna töötingimused määrab kehtiv tööseadus. Seadusest soodsamates tingimustes suudavad täna ja ilmselt ka lähitulevikus kokku leppida vähesed.
On tõsi, et majandusteoreetilised seisukohad viitavad asjaolule, et range koondamisregulatsioon suurendab tööpuudust, kuid eri riikide põhjal läbi viidud uuringute tulemused on selles osas siiski vastuolulised.
Üksmeel teadlaste vahel valitseb selles, et range regulatsioon võib kaugemas perspektiivis halvendada teatud riskigruppide, nt noored ja naised, olukorda tööturul, sest ettevõtted ei soovi neid tööle võtta. Samuti on leitud, et lõpptulemuse määrab paljuski see, missugune on tasakaal erinevate paindlikkuse ja turvalisuse elementide vahel.
Ka Eestis Praxise läbi viidud uuringud (vt Leetmaa ja Võrk 2005, 2006) on näidanud, et kõrgemad koondamishüvitised on seotud järgneva töötuse pikema kestusega. Seda ka siis, kui statistiliste mudelite abil arvestada muude tegurite mõju (vanus, sugu, staa ettevõttes, eelnev palk, piirkond, koondamislaine suurus).
Seega on väike osa töö kaotanutest ehk need, kes saavad nii koondamishüvitist kui ka töötuskindlustushüvitist (ligi 0,3% hõivatutest 2005. aastal), Eesti tööturul väga hästi kaitstud.
Eriti turvaliselt saavad end tunda avalikust sektorist koondatud, kelle hüvitis võib ulatuda isegi aastapalgani. Siiski ei anna ainult see tulemus alust vähendada järsult koondamishüvitisi. Arvestada tuleks ka turvalise paindlikkuse teiste dimensioonidega.
Eesti Euroopa sabas
Võrreldes töötuskindlustushüvitise maksmise kestust ja suurust Eestis ja Taanis, näeme, et kui Taanis saab töö kaotanud inimene nelja aasta jooksul hüvitist 90% ulatuses eelmisest palgast, siis Eestis makstakse töötuskindlustust maksimaalselt ühe aasta jooksul keskmiselt vaid 45% varasemast palgast.
Hoopis halvemini on Eestis töötuse vastu kaitstud aga need inimesed, kes peavad leppima vaid töötu toetusega, näiteks värskelt kooli lõpetanud.
Ka töötuskindlustushüvitise asendusmäära suurendamine seniselt 50%-lt 60%-le, nagu pakutud uues seaduseelnõus, jätab Eesti üheks madalama töötushüvitistega riigiks Euroopas.
Ka ülejäänud kahe dimensiooni osas aktiivne tööpoliitika ja osalemine elukestvas õppes on suhteliselt raske võrrelda Eestit Taaniga. Kulud aktiivsele tööpoliitikale on Eestis olnud aastaid ühed madalamad Euroopas.
Kui Taani kulutab on 4%-se töötuse taseme juures töötutele mõeldud programmidele 1,4% SKTst, siis ligi 6%-lise töötuse tasemega Eestis oli vastav näitaja 2005. aastal vaid 0,12%.
Erinevalt Taanist ei hinnata Eestis ka regulaarselt selliste programmide tulemuslikkust, nii et tegelikkuses me ei tea, kas osalemine aktiivsetes tööturumeetmetes suurendab ka osalejate tõenäosust leida endale sobiv töö. Lisaks eeltoodule osaleb Eestis 2564-aastastest koolituses vaid 6,5%, mis on märksa madalam näitaja kui Taanis, kus see ulatub ligi 30%ni.
Väikesed unustatud
Kokkuvõttes võib öelda, et turvalise paindlikkuse poole püüeldes oleks mõistlik teha muudatusi samal ajal kõigis neljas valdkonnas ning käsitleda paindlikkuse erinevaid tahke märksa põhjalikumalt kui praeguses eelnõus.
Selgelt defineeritud eesmärgid ja valikud kõigis neljas valdkonnas suurendaks ilmselt ka poolte valmidust läbi rääkida ja teha järelandmisi.
Praeguses olukorras võiks aga koondamishüvitiste negatiivse mõju vähendamiseks pakkuda alternatiiviks koondamishüvitise vähendamisele pikema ooteperioodi kehtestamist töötuskindlustushüvitise saajatele.
See tähendab, et nelja kuu koondamishüvitist saanud inimesel tekib õigus saada töötuskindlustushüvitist hiljem, näiteks alles pärast neljandat töötuskuud.
Selline nõue on kasutusel nii mõneski Euroopa riigis ja aitaks mingil määral neutraliseerida hüvitise negatiivset mõju. Kuivõrd Eesti majanduses on domineerivaks väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, siis võiks teise võimalusena kaaluda koondamishüvitiste kompenseerimist töötukassast ka alla viie töötajaga koondamiste korral.
See suurendaks ettevõtete jaoks paindlikkust töötajate turvalisust vähendamata.
Praeguses süsteemis kannavad solidaarselt kollektiivse koondamise riske kõik tööandjad sõltumata ettevõtte suurusest, kuid väikestel ettevõtetel puudub sisuliselt võimalus hüvitist saada.