Rahandusministeerium avaldas hiljuti erakondade valimislubaduste maksumuse analüüsi. Tulemused ei üllatanud – ettepanekud, mis suurendavad kulusid, ületasid mäekõrguselt ideid, mis kasvataksid tulusid. Valimislubaduste katteallikateks on erakonnad pakkunud nii bürokraatia vähendamist kui ka ametnike kärpimist, kuid kas riigireformilubadused aitavad päriselt lahendada rahanappust?

Kõik erakonnad lubavad uusi teenuseid ja mahukaid investeeringuid haridusse, tervishoidu, sotsiaalkaitsesse, sise- ja välisjulgeolekusse. Kontrast lubaduste maksumuse ja võimaluste vahel on sedavõrd suur, et pelgalt riigiaparaadi optimeerimine ei aita vajalikke ressursse kokku korjata. Paratamatult tekib valik, kas võtta kulude katteks laenu, tõsta makse või teha mõlemat. Või siis peaks erakonnad selgelt välja ütlema, millistest ülesannetest riik loobub, et uusi lubadusi rahastada.

Erakondi võib tunnustada selle eest, et riigireform on 2019. aasta riigikogu valimislubadustes põhjalikult sees. Refräänidena kõlavad bürokraatia vähendamine, ülesannete jagamine ja rahastamise kokkuleppimine riigi ja omavalitsuste vahel, avalike teenuste kättesaadavus, e-teenuste arendamine ning parlamendi rolli tugevdamine ja kogukondade võimestamine. Otsesõnu lubavad riigireformi jätkamist Reformierakond (RE), Keskerakond (KE), Eesti 200 (E200), Isamaa, sotsiaaldemokraadid (SDE) ja Vabaerakond (VE). See on julgustav.

Kõik erakonnad lubavad võidelda bürokraatiaga ja vähendada ettevõtete ning kodanike halduskoormust. Õigusloome maht peaks vähenema, et oleks vähem nõudeid ning vajadust nende täitmist kontrollida. Mõned parteid on välja pakkunud isegi mõõdetavaid ideid – E200 lubab halduskoormust vähendada kolmandiku võrra ja SDE 25 protsenti. Bürokraatia ohjeldamine ei ole pastakast välja imetud probleem, sest lisaks rahas mõõdetavale kulule kahjustab liigne bürokraatia ka kodanike usaldust riigi vastu. Kuid valimisprogrammides napib konkreetseid ideid, kuidas siis bürokraatiat otsustavalt vähendada.

Eelmises valitsemistsüklis juba tegutses nullbürokraatia rakkerühm, mis raius maha päris mitu bürokraatialohe pead. Kuid nagu muinasjutus ikka, kasvasid ka halduse lohemaol kohe uued. Seega on tarvis muutust halduskultuuris ja õiguspoliitikas, kuid selle saavutamise osas on valimisplatvormid napisõnalised.

Kui erakonnad lubavad tulevikus avalike hüvede loetelu pikendada, siis see ei saa toimuda õiguslikus vaakumis. Halduskoormuse vähendamise ja kodanike ning ettevõtete õiguste laiendamise lubaduste vahel on vastuolu – valimisprogrammide elluviimine pigem kasvataks õigusloome mahtu. Bürokraatia ohjeldamisega tuleb süsteemselt tegeleda, aga sadu miljoneid vaba raha sellest kullasoonest (veel) ei leia, isegi kui väärismetalli mullast väljasõelumiseks appi võtta tipptehnoloogia ja kratid ehk tehisintellekt.

E-valitsemine on valimisprogrammides tegelikult rõõmustavalt palju tähelepanu saanud. See on hea, sest e-riigi hoogne arendamine vajab lisaks tehnilisele ekspertiisile ka selget poliitilist eestvedamist ja valijate mandaati. Kas me oleme valmis selleks, et meid lihast ja luust inimeste asemel hakkavad kratid teenindama? Sellised küsimused vajavad arutelu. E-riik aitab nii mõneski kohas teenuseid optimeerida ja parandada nende kättesaadavust. Teisest küljest ei garanteeri e-valitsemine 2.0 otsest rahalist kokkuhoidu, sest investeeringud tehnoloogiasse on suured ja kõiki teenuseid ei saa elektroonilistesse kanalitesse viia.

Poliitikud peaksid tegelikult debattides ausalt välja ütlema, et eluliste teenuste parem kättesaadavus ei tähenda automaatselt ühetaolisi standardeid kõikjal Eestis. Me ei suuda kinni maksta seda, et kiirabi on sama ajaga kohal nii Tõstamaal kui ka Pärnu kesklinnas (kuigi tegu on ühe omavalitsusega). Teatud erinevused kättesaadavuses on paratamatud, vastupidised lubadused on eksitavad.

Suur osa e- ja tavateenuste arendamise rahast on pärit EL tõukefondidest. Kuidas rahastada arendusi uuel EL rahastamise perioodil, kui Eestit ootab ees toetuste vähenemine? Seda vägagi tõsist küsimust mainib oma programmis vaid RE. Teised erakonnad näevad EL abirahasid jätkuvalt võimaliku lüpsilehmana, kuigi teavad, et loom varsti senises koguses piima ei anna.

Kui lõhet vajaduste ja majanduslike võimaluste vahel võimalusena näha, siis võib väita, et kitsikus viibki teinekord leidlike lahendusteni. Riigi reformimise vajadus on olukorras, kus asju tuleb senisest teistmoodi teha, veelgi teravam. Uuenduste ainus eesmärk ei pea olema kokkuhoid. Sama oluline on arendada teenuste kvaliteeti. Näiteks Tööandjate Keskliidu ja mõttekoja Praxis algatus Riigireformi Radar on reformide eesmärkideks lisaks jõukohasusele seadnud ka riigi võimekuse ja usaldusvääruse.

Paljude edumeelsete riikide poliitikud on mõistnud, et avaliku sektori innovatsiooni toetamine aitab võita valijate südameid. Ka meie erakondade valimisplatvormidest võib lisaks e-lahenduste arendamisele leida riigi võimekuse parandamise ettepanekud. Näiteks pakub E200 killustunud asutuste, häguse vastutuse ja kesise koostöö lahenduseks ühtse valitsemisasutuse loomist. Seejuures näeb E200, et lahendust võiks testida, ühendades esmalt ühendministeeriumi hoones asuvad ministeeriumid. Isamaa räägib vajadusest tõsta strateegilise juhtimise võimekust. Tehisintellekti ehk krattide kasutuselevõttu propageerib mitu erakonda, teiste hulgas KE, E200 ja RE.

Eesti 200, Keskerakond ja Isamaa lubavad nulleelarvet. Riigieelarve tegemine täiesti puhtalt lehelt oleks küll üsna radikaalne ettevõtmine, kuid üleilmse kogemuse kohaselt ei ole selline algatus puhtal kujul kuskil toiminud. Ka meil on liiga suur tükk riigieelarvest seadustesse raiutud ja nulleelarve ei ole lihtsalt realistlik. Küll aga on idee õige – aeg-ajalt on tarvis põhjalikumalt analüüsida kulude jaotust ja tõhusust. Vajadusel saab isegi seadusi muuta.

Muudes riigi võimekuse küsimustes (nt teadmiste ja oskuste arendamine, juhtimiskvaliteedi tõstmine, uute valitsemismudelite kasutuselevõtt) on pea kõik erakonnad (kui EKRE välja arvata, kelle riigivalitsemise programm on väga napp) midagi retoorilist lubanud. Lubaduste üldsõnalisust võib siinkohal kritiseerida, kuid mõtestagem olukorda hoopis nii, et kui erakonnad mõistavad riigi suutlikkuse arendamise vajadust, on detailsed lahendused lihtsamad sündima. Vastukäivusi valimisprogrammides kindlasti leidub, kuid need ei takista ehk võimaliku koalitsiooni ühise programmi loomist.

Kolmanda reformi eesmärgi ehk riigi usaldusväärsuse võib valimisprogrammide analüüsimisel siduda demokraatia kvaliteediga. Kõige populaarsemad teemad on rahvahääletuse ja -algatuse võimaluste laiendamine, muudatused presidendi institutsioonis ja presidendi valimise korras ning valimissüsteemi kohendamine. Samuti räägivad erakonnad riigikogu rolli tugevdamise vajadusest. Kohalikul tasandil tahetakse üsna üksmeelselt tugevdada kogukondade rolli nii kohalikes otsustes kui ka teenuste pakkumises.

Demokraatia arendamise küsimustes tuleb tõdeda, et pakutavad lahendused on kas väga umbkaudsed või siis erakonniti vastandlikud. Nii võib siin ennustada vaidlusi. Kuid demokraatia arendamise lubadused ei ole parteide programmides kõige olulisemal kohal. Erimeelsused ei saa tõenäoliselt takistuseks koalitsiooni moodustamisele, kui majandus-, sotsiaal-, haridus-, või tervishoiu küsimustes ollakse kokku leppinud. Ehk ongi hea, et enne poliitiliste lepete valitsuse tegevusprogrammi raiumist, tekib võimalus lahendusi rahulikult analüüsida ja nii kodanike kui ka ekspertidega läbi arutada.

Kindlasti ei leidu parteide riigireformi lubadustes päästerõngast, mis pakuks kohest väljapääsu olukorrast, kus kahanevate ressurssidega (maksumaksjate vähenemine) on tarvis paremaid tulemusi saavutada (pakkuda vananevale ja nõudlikumale elanikkonnale paremat sotsiaalkaitset). Teisalt – kuivõrd lihtsaid lahendusi ei ole, peaks poliitikud mõtlema kulude kokkuhoiust kaugemale. Terviklik riigireform on paratamatus, sest lubatu elluviimiseks on tarvis võimekamaid inimesi, sujuvamaid protsesse ja toimivaid institutsioone.

Suurem osa erakondadest mõistab riigivalitsemise reformimise vajadust. Võiks ju viriseda, et valimislubaduste kvaliteet võiks olla oluliselt parem, visioonid on hambutud, innovatsiooni mõistetakse kitsalt ja see piirdub vaid e-valitsemisega, paljud lubadused olid kirjas juba praeguse valitsuse tegevusprogrammis, aga on siiani ellu viimata, ettepanekutes on vähe midagi tõeliselt uut ja suurt (näiteks Soomes saab 1 protsent kogu rahvastikust tehisintellekti alast koolitust!) jne. Kriitikaga võiks jätkata.

Kuid tasub ka meelde tuletada, et veel viis aastat tagasi ei olnud riigireform poliitilises päevakorras üldse mingi teema. Praegu küsivad erakonnad valijatelt mandaati ja et riigireform on programmides tugevalt sees, võib loota juba alustatud reformidega jätkamist.

Valimislubadused ei takista Eestil riigivalitsemise maailmameistri tiitli püüdlemist (see on mõõdetav siht, tulemusi saaks hinnata mõne riigivalitsemise indeksi alusel). Lisaks on valimisprogrammides mustvalgel terve ports hea valitsemise põhimõtteid, mida kodanikel on võimalik poliitikutele meelde tuletada, kui viimaste tahe riiki edasi viia hakkab lahtuma.