Seoses gümnaasiumides läheneva eksamiajaga koondub avalikkuse tähelepanu abiturientide edasistele valikutele. Et oodatavalt lõpetab sellel aastal gümnaasiumi 800 noort vähem kui eelmisel aastal, siis on riik varasemast rohkem mures selle pärast, et lõpetajate valikud oleksid mõistlikud ja arvestaksid ühiskonna huve.
Juba väsimuseni armastatakse korrutada dogmat, et õppima tuleb minna loodus-, täppis- ja tehnikaerialasid, sest ainult nii saab Eesti riik rikkaks ja õpilane ise heale elujärjele.
Poliitikauuringute keskuse Praxis värske uuring gümnaasiumilõpetajate edasiste valikute kohta kinnitas, et huvi tehniliste erialade vastu on vähemalt osal abiturientidest täiesti olemas. Loodus- ja täppisteaduste valdkonnas soovis edasi õppida 14% ning tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnas 13% noori. Kui vaadata aga lähemalt konkreetseid erialasid, siis võib valikud üles lugeda ühe käe sõrmedel: infotehnoloogia, geenitehnoloogia, ehitusinsener.
Erialasid ei teata
Tulemused peegeldavad noorte vähest teadlikkust ülikoolides pakutavatest erialadest. IT- spetsialistide puudusest kuuleme kõikjalt, geenitehnoloogia tuleb tuttav ette ETV teadussaadetest ja ehitusspetsialistist sugulane on igaühel. Kes on aga midagi kuulnud elektroonsetest süsteemidest, soojusenergeetikast või toidutehnikast ja tootearendusest – samuti vajalikest erialadest?
Kindlasti on vale öelda, et ülikoolid ei näe vaeva noortele tehniliste erialade tutvustamisega, kuid ilmselt võiks näha rohkem. Praxise uuringu tulemused näitasid ka seda, et valdav enamik abituriente ei ole oma edasistes valikutes kindlad ja nende eelistusi on seetõttu lihtne mõjutada.
Eneseteostuse kõrval on töötaja jaoks oluline ka hea palk. Mõnelgi ülikoolil on tänu koostööle ettevõtjatega ja vilistlaste seas korraldatud uuringutele hästi teada, kui palju hakkab nende lõpetaja tööturul väärt olema. Miks mitte võimalikku palgasummat juba sisseastumisel reklaamida? Tartu ülikooli vilistlasuuringu tulemused tõendasid küll, et loodus- ja täppisteadusi õppinud vilistlaste palk jäi alla sotsiaalteadusi, õigust või ärindust õppinute omale, kuid kui rääkida kitsamatest erialadest, siis on vähetõenäoline, et energeetikainsener teeniks mõni aasta pärast lõpetamist vähem kui tema haldusjuhtimist õppinud eakaaslane.
Ülikoolid peaksid mõtlema ka sellele, kuidas tehnilisi erialasid noortele naistele atraktiivsemaks muuta. Loomulikult ei saa rääkida Eesti edust loodusteadustes ja tehnikaerialadel, kui jätame kasutamata poole oma vaimsest potentsiaalist, nagu on märkinud Raul Rebane. Kui meestest soovis loodus- ja täppisteaduste ning tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkonnas edasi õppida 47%, siis naistest vaid 14%. Olukorras, kus keskmises reklaamis otsib abitu naine enda kõrvale tugevat meest, kes auto ära pargiks ja joogatrenniks taskuraha annaks, ei ole mõtet põhjuseid kaugemalt otsida. Hoiakute muutumine võtab aastaid, kuid algatuseks piisaks, kui naisi otseselt alavääristavad reklaamid avalikust meediast kaoksid.
Loomupärased eeldused
Veel üks võimalus noorte eelistusi mõjutada tuleneb gümnaasiumide õppesuundadest. Praxise uuring näitas, et reaalklasside lõpetajate seas oli soov tehnilisi erialasid õppida oluliselt levinum kui humanitaarklasside õpilaste seas. Tundub loogiline, kuid tuleb arvesse võtta, et suur osa Eesti gümnasiste lõpetab praegu kooli ja klassi, kus nad on õppinud kõik 12 aastat. Seetõttu ei ole ilmselt paljud õpilased (või nende vanemad) klassi ega kooli valinud selle järgi, missugused on nende loomupärased eeldused reaal- või humanitaarainetes. Kui riik soovib tulevikus rohkem tudengeid tehnilistele erialadele, siis kas ei võiks kutse- ja kõrghariduse eeskujul kehtestada riiklikku koolitustellimust juba gümnaasiumis?
Eestis rõhutatakse sageli, et igaüks peab õppima seda, mida armastab. Tegelikult pole paljude abiturientide eelistused veel välja kujunenud. Noored peavad otsuse tegema üsna omapäi ja seetõttu pole üllatav, et nende valikud meile sageli ei meeldi. Esimese jõulisema sammu võiksid astuda õppeasutused koostöös tööjõupuuduse käes vaevlevate tööandjatega, et noortele tulevaste ametite ja töökohtade kohta asjalikku teavet pakkuda.