Kutseõppes ei peaks soolist tasakaalu saavutama spetsiaalseid erialasid luues. Erialad võiksid pakkuda huvi nii poistele kui ka tüdrukutele.

Õpingutega on rahule jäänud 82% kutsekoolide vilistlastest.

Viimastel aastatel kutsehariduse omandanud meeste palk ületas naiste oma lausa poole võrra.
Võrreldes poliitilistesse vaidlustesse takerdunud gümnaasiumi- või kõrgharidusreformiga on nii kutseõppeasutuste võrgu ümberkorraldamine kui ka õppekavade uuendamine kulgenud suhteliselt valutult. Euroopa Liidu tõukefondidest saadud raha abil on oluliselt parandatud õppekeskkonda. Samal ajal on kutseharidust räsinud majanduskriis, mis on kahandanud õpilaste võimalusi praktikale pääseda ja hiljem sobilik töökoht leida. Et uurida kutseõppeasutuste vilistlaste rahulolu koolist saadud ettevalmistusega ja hinnata, kuidas omandatud haridus toetas nende sisenemist tööturule, viis poliitikauuringute keskus Praxis aastatel 2008–2010 kutseõppe lõpetanute seas läbi põhjaliku uuringu.

Uuringust selgus, et enamik (82%) lõpetanutest oli oma õpingutega rahul. Vilistlased hindavad kõige kõrgemalt kooli sotsiaalset keskkonda: abivalmis koolikaaslasi ja häid õpetajaid. Eriti avaldus see vilistlaste puhul, kes sattusid kutseõppesse vanemas eas ja kelle jaoks õppimine kutsekoolis oli vaheldus rutiinsest tööelust. Ka pärast põhikooli õppima asunud noorte jaoks olid kogemused kutseõppega valdavalt väga head. Põhikooli range tunniplaani ja üldainetekeskse lähenemisega võrreldes oli õppimine kutseõppeasutuses oluliselt paindlikum ja õppe sisu rakenduslikum. Nooremate vilistlaste jaoks oli väga oluline ka muutus suhtumises – võrreldes üldhariduskooliga said lastest kutsekoolis täiskasvanud.

Talente peab märkama

Vilistlaste hinnangud viitavad sellele, et kutseõppeasutused teevad head tööd noortega, kellele üldhariduse akadeemiline suund hästi ei sobi ja kelle võimete väljaarendamiseks on kutsehariduses õppima asumine parim valik. Nõrgemate järeleaitamise tagajärjeks on aga vähesem tähelepanu andekamatele noortele.

Kutsehariduse negatiivseima poolena toodigi välja õpingute liigne lihtsus. Et kutseõppesse satub väga erineva taustaga õpilasi, seatakse latt madalale. Akadeemiliselt võimekad noored võivad seetõttu kutseõppes pettuda, eriti kui napid võimalused üldainete õppimiseks hakkavad hiljem takistama pääsu ülikooli. Et võimekad õpilased ei pettuks, peaks kutsehariduse järgmiseks eesmärgiks saama talentide märkamine ja neile võimetekohaste ülesannete seadmine. Näitena võiks ülikoolis edasi õppida soovivate andekate õpilaste jaoks olla loodud paindlikumad võimalused lisatundide võtmiseks üldainetes kui praegune lisa-aasta süsteem, mis motiveeritumaid õpilasi täiendava aastaga koolis karistab.

Kasvatada õpilaste arvu

Kuigi kutseõppeasutuste võrk on regionaalselt korrastatud ja süsteemi efektiivsust selle arvelt tõstetud, on õppeasutuste eelarved endiselt pingelised ja õpetajate palgatase madal. Piiratud ressursid sunnivad koole otsima õppetööks lisaraha ja pearahapõhise rahastamissüsteemi tõttu on selleks kõige lihtsam viis kasvatada õpilaste arvu. Samas ei pruugi see ühiskonna jaoks tervikuna olla kõige mõistlikum lahendus. Praxise uuringu tulemuste kohaselt väärib edasist analüüsi küsimus, kas kõik praegu kutseõppes pakutavad erialad on vajalikud ja kas kutseharidus peab alati olema tasuta.

Uuringust selgus, et kõigis valdkondades ei pruugi lõpetanud tööturul rakendust leida. Näiteks teeninduserialade vilistlased ei väärtusta oma eriala, sest tööandjate jaoks ei ole töötajate värbamisel erialase kutsehariduse olemasolu oluline. Ärikorralduse lõpetanutel pole aga eelneva erialase välja­õppeta tööturu­väljundit. Kutseõppe eesmärk on pädevate töötajate ettevalmistamine ning oluline on, et lõpetanud õpitud erialal tööle asuksid. Täiskasvanud õppijate lisandumine on küll elukestva õpe kontseptsiooni silmas pidades väga oluline, kuid kui tegemist on rohkem hobihariduse eesmärke täitva õppega, peaksid inimesed olema valmis selle eest ka ise maksma.

Kaks järjestikust kutseharidust

Kaalumist vajab ka kahe järjestikuse kutsehariduse omandamise otstarbekus. Kõrghariduses ei ole inimesel, kes on omandanud hariduse riikliku koolitustellimuse õppekohal, võimalik enne õppekava kolmekordse nominaalkestuse möödumist uuesti tasuta samal kõrgharidusastmel õppima asuda, kutseõppes sarnane piirang puudub. Seetõttu võib küsida, kas kutsehariduse praeguseid ressursse saaks senisest tõhusamalt ära kasutada.

Kutseõppeasutuste lõpetanud on majanduskriisist hoolimata siirdunud tööturule suhteliselt edukalt. Praxise küsitluse ajal töötas 71% vastajatest, neist 2/3 õpitud erialaga seotud töökohal. Mitte-erialasele tööle sattumises mängib omandatud haridusest palju suuremat rolli piirkond, kus vilistlane elab – tõmbekeskustest kaugel elajate töökohavalikud on väga piiratud.

Meeste-naiste palgalõhe on suur

Uuringus osalenud vilistlaste keskmine netopalk oli 646 eurot, samal tasemel riigi keskmisega. Kahetsusväärne on aga kutsehariduse omandanud meeste ja naiste äärmiselt suur palgalõhe – viimastel aastatel kutsehariduse omandanud meeste palk ületas naiste oma lausa poole võrra.

Selle üks olulisi põhjuseid on meeste ja naiste koondumine eri sektoritesse. Meeste seas populaarsed erialad, nagu automehhaanik või ehitaja, on praegu rahaliselt oluliselt kõrgemalt väärtustatud kui müüja või sotsiaalhooldaja ametid, kus töötavad valdavalt naised. Selle taga on ka kutse­õppeasutuste valed otsused: traditsiooniliselt veidi meestekesksesse kutseõppesse on püütud juurutada n-ö naisteerialasid, et sugudevahelist tasakaalu koolis balansseerida. Tegemist on vale teega. Kuigi kutseõppes võiks õppida võrdselt nii mehi kui ka naisi, ei peaks soolist tasakaalu saavutama spetsiaalsete erialade loomisega. Selle asemel tuleb koolidel vaeva näha, et nende erialad pakuksid huvi nii meestele kui ka naistele. Maailmas, kus füüsiline jõud mängib tööülesannete sooritamisel aina väiksemat rolli, ei ole objektiivseid põhjusi, miks ühtedel töökohtadel peaksid töötama mehed ja teistel naised.

Kokkuvõtlikku

Püüdes eeltoodut kuidagi üldistada, tundub, et kutseõppeasutused teevad praegu hästi seda, mida nad on harjunud tegema. Veidi ulakatest poistest saavad asjalikud ehitajad ja tüdrukutest osavad juuksurid.

Kuigi sõnades räägitakse uuenduslikkusest palju, tundub selles veel arenguruumi olevat. Ühed esimesed lahendamist vajavad küsimused võiksid olla need, kuidas kutseõpe oleks väljakutse ka andekatele ja tasuvamad erialad populaarsed ka tüdrukute seas. Mõelda võiks sellelegi, kas olemasolevaid ressursse on võimalik praegusest otstarbekamalt kasutada.

Allikas: Et kutseõpe oleks väljakutse ka andekaile, Õpetajate Leht