Praxis analüüsis 2012.–2013. aastal Eesti vanemapuhkuste süsteemi eesmärgiga leida viisid, mis võimaldaks süsteemi kohandades suurendada isade osalust vanemapuhkuste kasutamisel ning parandada lastevanemate töö- ja pereelu ühitamise võimalusi (vt Biin jt 2013). Analüüsi keskne järeldus on, et neid eesmärke ei ole võimalik saavutada ilma vanemapuhkuste süsteemi oluliselt kohandamata. Lapsevanema töö- ja pereelu ühitamise võimaluste ja valikuvabaduse suurendamiseks on vajalik kahandada puhkuse- ja hüvitiseskeemide jäikust, mitmekesistada perekonna valikuvõimalusi hoolduskoormuse maandamisel ja suurendada pere õigust otsustada, mis tingimustel riigi pakutavaid hüvitisi-toetusi kasutatakse, arvestades sealjuures omavalitsuste loodud lapsehoiutingimusi ja pere võimalusi kasutada alternatiivseid lahendusi hoolduskoormuse hajutamisel. Isade osaluse suurendamiseks on vaja riigil anda peredele ja tööandjatele selge sõnum, et isade panus lapse hooldamisel on ootuspärane ja loomulik. Vanemapuhkused, mis on võrdsetel alustel mõlemale vanemale kättesaadavad, taastoodavad tänases ühiskonnas vaatamata oma sooneutraalsusele traditsioonilisi soorolle, mille kohaselt on ema peamine laste eest hoolitseja ja isa peamine leivateenija. Sellisest stereotüüpide kinnistamisest on aga võimalik välja murda. Teistes riikides on edukaks osutunud teatud osa vanemapuhkusest isale reserveerimine ja seega perele tugeva stiimuli loomine, et isa puhkust ka kasutaks. Meeste vanemapuhkusele jäämist toetavad samuti mitmekesisemad puhkuse kasutamise võimalused ja valikuvabadus nende võimaluste kasutamisel.