Vanemahüvitis on kindlasti kõige kallim ja kõige rohkem kõneainet tekitanud sotsiaalpoliitika meede, mis Eestis on viimastel aastatel rakendatud.

Vanemahüvitis oma suurte kulude ja kasvava hüvitise ülempiiriga keset kahanevaid muid sotsiaaltoetusi peaks mõne arvates olema eeskujuks kogu Euroopale. Teiste jaoks on vanemahüvitise puhul tegemist lausa ühiskonna lõhestamisega.

Ei saa salata, et vanemahüvitisel on olnud mõju sündimuskäitumisele. Kui ikka vanemahüvitist võib saada kokku pool miljonit krooni lapse pooleteiseaastaseks saamiseni, siis see muudab lapsevanemate otsust, kas ja millal järgmine pisipõnn kodus ringi tatsama hakkab. Eriti kui võrrelda seda olukorraga enne vanemahüvitist 2003. aastal, kui sama aja eest saadi kokku ligi 12 000 krooni lapsehooldustasu.

Vanemahüvitise mõju selgitamiseks on tehtud Eestis kaks suuremat uuringut, mis mõlemad näitavad, et vanemahüvitis on sündide arvu suurendanud. Üks neist on Praxise analüüs sotsiaalministeeriumile (autorid Andres Võrk, Marre Karu ja Ene-Margit Tiit), mis valmis selle aasta alguses. Praxis on analüüsinud registriandmete põhjal kõikide Eesti naiste sündimuskäitumist ning vanemahüvitise mõju sellele viimase kümne aasta jooksul.

Teine on rahvastikuministri büroo tellitud küsitlusuuring (autorid Marge Unt ja Kaja Oras), kus noorte käest küsiti otse, mis mõjutab pereloomisplaane ja kuidas nad hindavad vanemahüvitise mõju oma sündimus-käitumisele.

Kui noorte vanemate käest küsiti otse, siis iga kümnes lapsevanem väitis, et vanemahüvitisel on olnud väga tugev mõju lapse saamise otsusele. Praxis pakub registriandmete statistilise analüüsi põhjal, et vanemahüvitisest on tingitud viimastel aastatel iga viieteistkümnes sünd.
Mõlemad uuringud näitasid ka, et mõju on olnud suurem teise ja kolmanda lapse sünnile. Veerand kolmanda lapse sünnitanud naistest tõdes küsitlusuuringus vanemahüvitise väga tugevat mõju. Ja mõlemad uuringud pakuvad tugevat mõju kõrgema sissetulekuga naiste sünnitamiskäitumisele.

Seega polegi vanemahüvitise skeemil muud viga, kui et see on riigi jaoks hirmus kulukas ja see on oluliselt suurendanud ebavõrdsust laste toetamisel nii eri sissetulekuga vanemate laste kui ka eri vanuses laste vahel. Üle 2 miljardi krooni vanemahüvitist jagatakse ligi 27 000 lapse vahel, samal ajal kui ülejäänud peretoetuste ligi 1,6 miljardit jagatakse ligi 270 000 lapse vahel.

Kui järgmisel aastal vanemahüvitise ülempiir veelgi tõuseb, siis kasvab maksimaalse ja minimaalse vanemahüvitise vahe juba kaheksakordseks. Kõige rohkem võib siis saada vanemahüvitist kuus 35 316 krooni ja kõige vähem 4350 krooni. Pooleteise aasta jooksul teeb see erinevuseks enam kui pool miljonit krooni.

Et kõrgepalgalised vanemad on rohkem lapsi saanud, siis on ka maksimaalses määras vanemahüvitise saajate osakaal aastate jooksul vaikselt kasvanud ning selle aasta juuli lõpu seisuga saab seda juba iga kahekümnes (5,2%) ning nendele kulub ligi üks seitsmendik kuludest (14,8%).
Vanemahüvitise ülempiiri alandamine ei ole iseenesest vajalik, sest skeemi on sisse ehitatud stabilisaator. Nii alampiir, keskmine hüvitis kui ka ülempiir peaksid alanema koos palkade alanemisega, kuid see alanemine on paariaastase viitajaga, mistõttu tekibki võimalus, et vanemahüvitis kasvab ajal, kui mujal kulud vähenevad.

Võimalused, kuidas kärpida

Et juba määratud vanemahüvitise suurust on väga keeruline muuta, siis saame rääkida pigem sellest, kuidas järgmisel ja ülejärgmisel aastal kulusid vähendada. Esiteks võime tõesti panna vanemahüvitisele madalama lae, millega kaotavad vanemahüvitises üksnes kõrgepalgalised lapsevanemad. Arvata võibki, et riigikogus leitakse kompromiss, mis külmutab järgmiseks aastaks praeguse ülempiiri.

Teine võimalus on, et vanemahüvitis ei ole mitte võrdne eelneva palgaga, vaid 80% eelnevast palgast, nagu näiteks haigekassast makstavatel hooldushüvitistel lapse haigestumise korral. Sellisel juhul jaguneks kulude kärbe ühtlasemalt lapsevanemate vahel ega kaotaks üksnes kõrgepalgalised.

Võimalik on veel nii nagu töötuskindlustushüvitise puhulgi maksta vanemahüvitist alguses rohkem, näiteks 100% palgast esimese aasta jooksul ja 50% palgast ülejäänud kuue kuu jooksul. Just vanemahüvitise kestuse pikenemine on olnud oluline kulude suurenemise tegur viimastel aastatel.
Teiste riikide kogemuse põhjal tasub kaaluda just kombinatsiooni madalamast laest koos madalama asendusmääraga. 1990-ndate majanduskriisi ajal tõid Põhjamaad oma kindlustushüvitiste asendusmäärasid ja lage allapoole. Sellega hoiti kokku sotsiaalkulutusi ja samal ajal säästeti madalama sissetulekuga inimesi. Vanemahüvitise asendusmäära on hiljuti alandanud ka Läti. Praxise analüüski näitas, et vanemahüvitise tuntav mõju sündimuskäitumisele algab juba vanemahüvitisest, mis on keskmise palga suurune. Seega peaks olema ruumi vanemahüvitise ülemmäära alandada, ilma et see sündimust oluliselt vähendaks, kuid samal ajal säästaks vahendeid perepoliitika muudeks olulisteks ülesanneteks.

Allikas: ANDRES VÕRK: Mida teha vanemahüvitisega?, EPL