Seaduse järgi on Eestis solidaarne ravikindlustus: igaüks peaks maksma võimaluste kohaselt ja saama raviteenust vajaduste järgi.
Kuid ravikindlustuse puhul solidaarsusest me tegelikult alati rääkida ei saa.
Me panustame oma raha tervishoidu kolme kanali kaudu. Esiteks: iga töötava Eesti inimese palgast peab tööandja maksma 13 protsenti ravikindlustusmaksu, mis läheb haigekassasse. Sellest makstakse arstide-õdede palgad, peetakse üleval haiglaid, kompenseeritakse ravimeid ja haiguspäevi. Ravikindlustusmaksust laekuvad summad moodustavad Eesti tervishoiurahast kaks kolmandikku.
Teiseks rahastatakse tervishoidu teistest maksudest – tulumaksust, käibemaksust ja aktsiisidest. Nii makstakse näiteks kiirabiteenuse ja gripivaktsiini eest. Samuti tagatakse nendest rahadest vältimatu abi inimestele, kel ravikindlustus puudub. Lisaks makstakse nendest allikatest ka töötute või lapsepuhkusel emade ravikindlustuse eest.
Mis on kolmas tervishoiu rahaallikas? See raha tuleb otse meie endi rahakotist – kui me käime näiteks hambaarsti juures või ostame ravimeid ja prille.
Mis torkab Eesti tervishoiu rahastamise juures silma? Eeskätt see, et palgatöötajate panus on ülisuur. Muu tulu saajad – näiteks need, kes saavad dividendi- või renditulu, aga ka pensionärid – jäävad samahästi kui välja. Eesti tervishoiurahast 71 protsenti tuleb tööjõumaksudest, aga kapitalimaksudest (nt tulumaks dividendidelt või maamaks) tuleb arvestuslikult vaid üks protsent ravirahast.
Ravimaks pensionäride eest
Seda süsteemi tuleks muuta nii, et ravikindlustusse panustaks laiem inimeste ring, mitte üksnes töötav elanikkond. Kuidas? Sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa tuleks ümber nimetada tulumaksu üheks komponendiks ja laiendada seda igasugusele tulule. Ka dividenditulule, ka renditulule. Nii ei panustaks ravikindlustusse üksnes töötav elanikkond, vaid ka näiteks kõrgeid sotsiaaltoetusi – nt eripensione või vanemahüvitist – saavad inimesed. See suurendab tervishoiu rahastamise solidaarsust ja võimaldab samal ajal alandada keskmist tööjõumaksu määra. Mõistlik oleks seejuures kehtestada sotsiaalmaksu pensioni osale ülempiir või teha madalapalgalistele täiendavaid maksusoodustusi.
Praegu maksab riik nii-öelda muudest maksutuludest – tulumaksu, käibemaksu ja aktsiiside arvel – sotsiaalmaksu töötute ja lapsehoolduspuhkusel olevate vanemate eest. Nii on ka neil ravikindlustus. Aga Eestis on ligi 350 000 pensionäri. Nendelgi on ravikindlustus, aga ravikindlustusmaksu ei maksa nende eest keegi. Eesti rahvastik vananeb: tulevikus on meil veel vähem töötajaid iga pensionäri kohta. Seega pole ravikindlustussüsteem, kuhu panustab vaid töötav rahvas, jätkusuutlik. Mõistlik oleks süsteemi muuta: pensionäride eest tuleks tasuda ravimaksu samadel alustel, nagu praegu tehakse seda näiteks töötute ja lapsehoolduspuhkusel olevate emade eest. Kuidas seda rahastada? Raha võiks tulla kaudsete maksude (nt käibe- ja aktsiisimaksu) tõusust ning võimalusel võiks vähendada tööjõumaksu. See muudaks ka Eesti majandust konkurentsivõimelisemaks: kui tööjõumaksud on madalamad, on siinne toodang odavam. Koos sotsiaalmaksu täieliku või osalise ümbernimetamisega tähendaks see, et madalate pensionide korral tasutakse pensionäride eest tervishoiu rahastamisse solidaarselt, väga kõrgete pensionide korral aga panustavad juurde ka pensionärid otse ise. See laiendaks tervishoiu rahastamise maksubaasi ja oleks kooskõlas maksupoliitika eesmärkidega suurendada kaudsete maksude osa ning vähendada tööjõumakse.
Kui hambaraviks pole raha
Mis veel Eesti tervishoiu puhul muret teeb? Inimeste omaosalus. Teoorias on omaosaluse eesmärk mõjutada ratsionaalset tervishoiuteenuste kasutamist ning motiveerida tervislikku käitumist. Eestis on kõrge omaosalus aga muutunud paljude inimeste jaoks faktoriks, mis piirab ligipääsu tervishoiuteenusele või suurendavad inimeste vaesusriski.
Kõige rikkam viiendik Eestis kulutab hambaravile 20 korda rohkem raha kui vaeseim viiendik, kes tegelikult ei kulutagi midagi. Hambaravi on paljude jaoks liiga kallis.
Eesti inimeste omaosalus retseptiravimite ostmisel on Euroopa kõrgemaid. Eakad seisavad pahatihti valiku ees: kas hoida kokku toidu või näiteks vererõhuravimite arvel? Kõrge retseptiravimite omaosalus toob kaasa suure vaesusriski, eriti üksikpensionäride seas. Iga kümnes üksi elav vanaduspensionär sattus aastatel 2000–2007 ravimikulude tõttu allapoole absoluutset vaesuspiiri.
Mida teha? Esiteks tuleb senisest veel rohkem soodustada geneerilisi ravimeid. Teiseks tuleks ravimite omaosaluse määramisel arvestada enam patsiendi sotsiaalmajanduslikku staatust: vaesemate inimeste ravimikulusid peaks haigekassa kompenseerima kõrgemal määral.
Ning hambaravi puhul võiks taastada varasema olukorra: haigekassa peaks maksma vähemalt korra aastas kontrollvisiitide eest.
Kõik need ettepanekud lähtuvad eeldusest, et me tõesti soovime solidaarset ravikindlustust. Paduparempoolse maailmavaate esindajale, kes solidaarsusest ei hooli, saan öelda, et maksubaasi laiendamisel on ka majandusteoreetiline põhjendus. Just tervishoiu rahastamine on see, mille kaudu on mõttekas teha ümberjaotust, sest vaesus ja haigestumine käivad enamasti käsikäes. Selmet pakkuda vaesele inimesele lihtsalt raha toetuste näol, pakkugemgi talle tasuta tervishoiuteenust ja suunakem raha tema harimisse rahvatervise programmide kaudu. See võimaldab inimestel olla kauem ja produktiivsemalt tööturul ja kokkuvõttes võidavad sellest kõik.
Täna esitlevad haigekassa, sotsiaalministeerium ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) aruannet „Võimalused Eesti tervisesüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks”.