Tartu ülikooli lektori ja Praxise analüütiku Andres Võrgu hinnangul mõjutavad Eesti tervishoiu jätkusuutlikkust eelkõige vananev ja hõre rahvastik.
Vananev rahvastik vähendab ravikindlustuse tulusid ja suurendab kulusid. Igal aastal lahkub tööturult rohkem inimesi vanuse tõttu, kui tuleb noori tööturule juurde. Selle tulemusena sotsiaalmaksu ravikindlustuse tulud ühe inimese kohta hakkavad kasvama üha aeglasemalt. Samas toob rahvastiku vananemine kaasa selle, et nõudlus tervishoiuteenuste järele kasvab.
Paralleelselt kasvavad ka tervishoiuteenuste hinnad. Uudse meditsiinitehnoloogia hinnad kasvavad kiiremini kui üldine hinnatase majanduses. Samuti soovivad tervishoiutöötajad, et nende palk järgiks keskmise palga arenguid majanduses. Nii et kiirem majanduskasv ei päästa oluliselt haigekassat, sest kiirema majanduskasvuga kaasneb kiirem üldine palgatõus, millega kaasneb ka suurem surve tõsta tervishoiutöötajate palka. Tervishoiutöötajate palgakulu moodustab aga haigekassa kuludest ligikaudu poole.
Tervishoiutöötajate palku ei saa ka tõstmata jätta, sest meil on suur puudus meditsiiniõdedest. Samuti on tervishoiutöötajatel endiselt atraktiivne minna tööle Soome.
Väike ja hõredalt paiknev rahvastik teeb aga raskeks pakkuda tervishoius teenuseid samaaegselt efektiivselt ja kõigile võrdselt kättesaadavalt. Võrrelgem – Eestis elab ühe ruutkilomeetri kohta 28 inimest, Hollandis, kus on mõningate uuringute järgi parim tervishoiusüsteem Euroopas, 408 inimest. Seega on palju lihtsam pakkuda kõrgtehnoloogilist teenust Hollandis kui Eestis.
On ilmne, et kui püüda kontsentreerida Eestis tervishoiuteenuseid suurematesse keskustesse, kus neid saaks pakkuda vahest majanduslikult efektiivsemalt, siis kaasneb sellega see, et väiksemates linnades või maapiirkondades ei ole tervishoiuteenused sama kättesaadavad kui suuremates keskustes. Detailsemalt tervishoiusektori efektiivsust Praxis uurinud ei ole, mistõttu ei oska kommenteerida, kui palju oleks võimalik sektoris kokku hoida ilma ebavõrdsust suurendamata.
Rahvastiku vananemisest tulenevat kasvavat mõju tervishoiu rahastamisele on Praxis oma uuringutega näidanud juba enam kui 10 aastat. Esimese uuringu tegime 2005. aastal riigikogu sotsiaalkomisjonile, kus prognoosisime, et 2013. aastast alates hakkab haigekassa võimekus pakkuda tervishoiuteenuseid samal tasemel vähenema, puhtalt demograafilisest olukorrast lähtuvalt.
Mida edasi teha on ühiskonna (või poliitikute) otsustamise koht. Kas ühiskond soovib senisel tasemel solidaarse ravikindlustuse ja teenuste pakkumise jätkumist, kus me peame tõstma makse või vähendama muid riigieelarvest rahastatavaid teenuseid, et suurendada tervishoiuteenuseid. Või otsustame vähendada solidaarsest ravikindlustusest pakutavate teenuste kättesaadavust ja seega suurendame inimeste omaosalust.
Mis viisil me raha suuname haigekassasse (näiteks sidudes rahvastiku demograafilise muutusega, pensionäride arvuga või alkoholi- ja tubakaaktsiisi laekumisega), on pigem tehniline küsimus.
Inimeste omaosaluse tõstmise otsene viis on see, et inimene arsti juurde minnes või ravimeid ostes maksab osa oma kuludest ise. Eesti kohta tehtud analüüsid (Nt Võrk, Saluse, Reinap, Habicht (2014). Out-of-pocket payments and health care utilization in Estonia 2000–2012, WHO) on näidanud, et suurel omaosalusel on kaks tagajärge. Nendes valdkondades, kus tervishoiuteenuse tarbimine on vältimatu, suurendab see inimeste vaesusriski. Näiteks üksikpensionäride vaesusrisk kasvab, sest nad kulutavad märgatava osa oma sissetulekutest ravimite ostmisele. Nendes valdkondades, kus aga teenuse tarbimisest loobumisega ei kaasne otsest häda, siis vaesemad inimesed ei tarbi seda. Näiteks tarbivad madalama sissetulekuga inimesed kordades vähem hambaraviteenuseid kui kõrgema sissetulekuga inimesed.
Niinimetatud personaalne säästukonto (medical savings account), kuhu inimesed koguvad tulumaksuvabalt raha tulevaste tervishoiukulude katmiseks, ei lahenda vananeva rahvastiku tingimustes tervikprobleemi ning selle mõju saab olla vaid marginaalne. Seda on ka Praxise uuringud, mida me oleme teinud rahandusministeeriumile, selgelt näidanud.
Peamised tervishoiuteenuste tarbijad on eakamad inimesed, kes ise nagunii midagi ei saaks säästa tulevasteks tervishoiukuludeks. Seega nende tervishoiukulud peab praegune töötav põlvkond nagunii kinni maksma. Et tervishoiuteenuste kulud on aga nii ebaühtlaselt ühiskonnas jaotunud (5% inimesi kulutavad ära poole haigekassa tervisekuludest), siis vähegi olulisemate tervishoiuteenuste jaoks ei jõuaks enamus inimesi säästa nagunii midagi. Lisaks suurendab see ebavõrdsust ühiskonnas, sest madal haridus, madal sissetulek ja suurem haigestumine on omavahel seotud. Just need inimesed, kes tervishoiuteenuseid vajaksid, ei suuda endale seda raha koguda. Need, aga kes suudavad koguda, on enamasti tervemad ja tegelikult ei vaja seda. Isikliku säästukonto positiivne mõju on seotud võimalusega, et inimesed oma raha kulutavad tervishoius efektiivsemalt ja muudavad oma käitumist tervislikumaks, kui nad näevad, et nende endi raha on mängus. Samas peaks viimase töö paremini ära tegema kõrgem alkoholi- ja tubakaaktsiis.
Tervishoiu säästukonto omab mõtet siis, kui rahvastik on noor, st laste ja tööealiste põlvkond on suur võrreldes eakate põlvkonnaga. Siis suudab tööealine põlvkond samaaegselt katta nii eakate jooksvad tervishoiukulud kui säästa endale tulevaste kulude jaoks.