Vabariigi Valitsus andis 5. aprillil 2012 sotsiaalministrile volituse töötada välja töövõimetuskindlustuse seadus, mille abil tuua tööturule võimalikult kiiresti tagasi inimesed, kes on tööõnnetuse, kutsehaiguse, ajutise või pikaajalise töövõimetuse tagajärjel koju jäänud, motiveerida tööandjaid töökeskkonda parandama ning tööõnnetusi ja kutsehaigusi ennetama. Ühena sisendeist nimetatud eelnõu koostamisse tellis Sotsiaalministeerium Praxiselt võrdlusanalüüsi viie Euroopa Liidu riigi töövõime hindamise ja töövõimetushüvitiste saajate aktiveerimise praktikast.
Eestis loodava töövõimetuskindlustuse süsteemi eesmärkide saavutamise eelduseks on mitmete universaalsete komponentide juurutamine siinses süsteemis. On ootuspärane, et töövõimetuse ilmnemisel rakenduvate meetmete süsteemi keskmesse seatakse varane reageerimine töövõimetusriski ilmnemisel, sellest peaksid lähtuma nii hindamise kui ka asendussissetuleku võimaldamise alused.
Inimese efektiivsemaks abistamiseks tuleb tema töövõime hindamisel meditsiiniliste aspektide kõrval arvesse võtta ka töökohast lähtuvaid tegureid. Kuna töökeskkonda puutuvate faktorite mõjutamine on tööandja pädevuses, on äärmiselt oluline kaasata töötaja tööturule tagasitoomisel tema tööandjat.
On oluline rõhutada, et töövõime hindamise ja rehabilitatsioonitegevuste osutamise kõrval vaid neile keskendus alllingitud Praxise analüüs, vajavad põhjalikku analüüsi mitmed teisedki töövõimetusega seotud teemad. Analüüsimist vajavad töötervishoiuspetsialistide sisulisema rakendamise võimalused töövõimekaoga inimeste abistamisel ja tööturule tagasi toomisel.
Äärmiselt oluliseks teemaks on tööõnnetuste ja kutsehaiguste riski maandamise võimalused ja vastutuse jaotus nende riskide realiseerumisel. Kõnetamist vajavad valikukohad, mis eeldavad poliitiliste otsuste langetamist. Analüüs on kättesaadav siit.