Täna avaldatakse Eesti Inimarengu Aruanne 2010/2011 pealkirjaga “Inimarengu Balti rajad: muutuste kaks aastakümmet”. Seekord on fookuses taasiseseisvumisaastate jooksul toimunud arengud ning võrdlus teiste Balti riikidega.

Praxise analüütikud Riina Sikkut ja Ain Aaviksoo annavad Inimarengu Aruandes ülevaate Balti riikide tervishoiupoliitikast aastatel 1990-2010.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõigi Balti riikide tervishoiureformide tuumaks on olnud kolm põhimõtet: sotsiaalkindlustusele tuginev tervishoiu rahastamine, kus valitsussektori panus on suhteliselt suur, perearstidele rajatud tugev esmatasandi tervishoiusüsteem ning teenuseosutajate (eeskätt haiglate) majanduslik autonoomsus. Samas olid tervishoiureformi kõigi kolme põhikomponendi poolest Eesti poliitilised otsused ning nende elluviimine 1990. aastatel jõulisemad võrreldes Läti ja Leeduga.

Eesti tervishoiusüsteemi üleminek on võrreldes teiste Balti riikidega olnud sihikindlam ja sellevõrra tulemuslikum, kuid sama edukalt jätkamine on üha keerulisem. Lähemate aastate jooksul nõuab Eestis lahendamist hulk põletavaid probleeme: tööjõumaksudel põhinevat ebapiisavat rahastamist ei kompenseeri ka ülisuur majanduskasv; tervishoiutöötajate hulk väheneb kriitilise piirini demograafilistel põhjustel, aga ka kasvava välismaale siirdumise tõttu; jätkub arvestatav tervishoiuteenuste nõudluse kasv, mis on seotud ühelt poolt jõukamate elanike ootuste ja teisalt eakamate inimeste arvu kasvuga; pärast 2004. aastat pidurdunud organisatsioonilised ümberkorraldused ning võimalik teenusekvaliteedi langus tekitavad pingeid kõigil tervishoiuteenuse osutamise tasanditel alates ennetusest ja perearstiabist ning lõpetades haigla- ja hooldusraviga.

Inimarengu Aruanne on kättesaadav Eesti Koostöö Kogu koduleheküljel. Samal leheküljel on võimalik jälgida ka ülekannet täna kell 11 algavalt aruande esitluselt.