Kas tõesti hakkab jää murduma? Tänavu septembris tehakse Eesti töötushüvitise süsteemis viimase kümnendi üks põhimõttelisemaid muudatusi, kui lubatakse töötutele lühiajalist ja madala koormusega töötamist, ilma et töötutoetus kaoks. Lisaks tõstetakse töötushüvitiste määrasid. See on hea algus süsteemi muutmiseks ning viib ellu Praxise1 ja Euroopa Komisjoni korduvaid samasisulisi soovitusi töötute toetamiseks ja vaesuse vähendamiseks. Samas ainuüksi sellest ei piisa. COVID andis muudatusteks küll esimese tõuke, kuid vaja oleks rohkemat ning julgemalt. Töötu on inimene ka muul ajal kui koroonaaeg. Seega tuleks süsteem ajakohastada terviklikult, kõigi sihtrühmade muresid arvestades.

Meie praeguse süsteemi peamisteks puudusteks on nii madalad hüvitised kui ka see, et vaid väike osa töötutest neid hüvitisi üldse saab. 2019. aastal sai töötuskindlustushüvitist kõigest 35% ja töötutoetust 27% uutest registreeritud töötutest. Rääkimata töötutest, kes end arvele ei võta, sest toetustele niikuinii ei kvalifitseeru. Töötus, olgu ametlik või mitte, toob Eestis kaasa otsese vaesuse. Üle poolte töötutest elab suhtelises ja koguni viiendik absoluutses vaesuses. Viimane tähendab töötule kasutatavat sissetulekut alla 215 euro kuus.

Vaesusriskis töötute hulk kasvab kriisis kiiresti

2019. aastal oli tööpuudus madal ja seega ka vaesusriskis töötuid vähe. Alates eriolukorra väljakuulutamisest märtsis on aga Eestisse lisandunud ligi 15 000 registreeritud töötut. See arv hakkab lähikuudel kahtlemata pandeemia ja majanduse väljakutsete tõttu suurenema. Senini on töötuse kasvu pidurdanud ja edasi lükanud töötukassa palgahüvitise meede, mis on tänaseks lõppenud.

Ühe abinõuna suurendas riik kiirendatud korras hüvitiste suurust. Kui varasemalt sai töötu kindlustushüvitist esimesel sajal päeval 50% eelnevast sissetulekust, siis alates augustist 60%. Samuti tõuseb alates jaanuarist töötutoetuse määr, mis tõstab töötu sissetuleku ligi 290 euroni kuus. Kuigi toetus saab olema esimest korda suurem kui absoluutse vaesuse piir, ei ole see tegelikult kuigi kõrge standard, mida ületada. Meie arvutused näitavad, et üksnes töötutoetuse ja töötuskindlustushüvitise suurendamise mõju vaesusele on marginaalne – töötute suhteline vaesus väheneb vähem kui ühe protsendipunkti võrra.

Suudame ju riigina rohkem? 

Hüvitiste suurendamist saab ühe lahendusena kiita, kuid sellest on vähe abi, kui suur osa töötuid töötushüvitistele lihtsalt ei kvalifitseeru. Paraku liigagi sagedasti ilma mõjuva põhjuseta. Katvust tõstvaid muudatusi on täpselt üks. Selle aasta septembrist hakkab kehtima ajutise töötamise lubamine hüvitise saamise ajal. See tähendab, et töötud võivad vastu võtta osalise koormusega või tähtajalisi tööotsi, ilma koheselt töötukassa toetust kaotamata. See asendab vähemalt osaliselt senise praktika, kus töötuse ajal näiteks artikli kirjutamine või mõne muu tööampsu tegemine ja selle eest sümboolse tasu saamine sisuliselt kaotas inimese sotsiaalkaitse. Lõpuks ometi.

Siiski ei saa töötuse korral jätkuvalt töötuskindlustushüvitist näiteks üle 20 000 Eestis tegutseva füüsilisest isikust ettevõtja, kelle puhul on takistuseks vaid hõivevorm. Ka kriisi ajal pakutavale palgahüvitisele kvalifitseerusid vaid töölepinguga töötajad. Veelgi suurem mõju katvusele ja seega vaesusele oleks võimaldada töötuskindlustushüvitist ka omal soovil või poolte kokkuleppel töölt lahkujatele. Ei, seda mitte tingimata võrdses määras nendega, kes on sunnitud töölt lahkuma. Aga miks jätta nad täiesti ilma? Selline muutus tõstaks oluliselt katvust ning toetaks inimeste karjääriteed, mis vastaks nende tegelikele huvidele ja oskustele.  2018. aastal lõpetasid töösuhte omal soovil või poolte kokkuleppel rohkem kui pooled töölepingu või avaliku teenistuse seaduse alusel töölt lahkunutest.² Laiendades kindlustatute ringi ja teisi hüvitisele kvalifitseerumise tingimusi, oleks mõju hüvitistega katvusele ja suhtelise vaesuse vähenemisele märksa suurem.¹

Ühelt poolt on töötushüvitiste süsteemi eesmärk sissetuleku tagamine töö otsimise ajal, kuid teisalt ei tohiks see olla liiga helde, mis võib soodustada teadlikult töötusesse liikumist ja töötuses püsimist. Seega tuleb leida tasakaal süsteemi helduse ehk sissetuleku tagamise ja töötamise motiveerimise vahel. Ka praegune astmeline töötuskindlustushüvitis on üks näide sellest – töötuse alguses on hüvitis suurem, et tagada parem toimetulek, kuid seejärel hüvitise määr väheneb, et soodustada tööle naasmist. Ühe lahendusena pakume välja ka töötushüvitiste süsteemi sidumise majandusliku olukorraga, kus majanduslanguse ajal, kui töötus on kõrgem, makstakse toetusi kauem, et töötuid toetada, kuid heal ajal makstakse hüvitisi lühemat aega, et töötamist motiveerida.

Töötushüvitiste süsteem peaks toetama nii töötamist, majandust kui ka ühiskonna heaolu tervikuna. Aeg, kus sotsiaalkaitse on tagatud vaid traditsioonilise täisajaga töö korral, peaks jääma minevikku. Heldus ja katvus on kallis. Seega vajab ka rahastamine tähelepanu. Sotsiaalkaitse rahastamise riske arvestades tuleks juba praegu teha valikud uute rahastamisallikate kasutuselevõtuks. Sisuliselt on kaks valikut. Kas leppida pikemaajaliselt pigem süveneva töötus- ja vaesusriskiga ehk maksta madalaid hüvitisi vähestele või maksta heldemaid hüvitisi ja tõsta selleks praegust töötuskindlustusmakset või kaasata muid keskvalitsuse tuluallikad. Varu ju oleks – Eesti panustab SKPst nii töötusele kui sotsiaalkaitsele tervikuna peaaegu kaks korda vähem EL keskmisest.

Algus on tehtud, aga tervik nõuaks enamat. Mis oleks, kui prooviks seekord ambitsioonikamalt? Võimalused on ju olemas.

Allikad:

1. Laurimäe, Merilen; Piirits, Magnus; Koppel, Kaupo; Melesk, Kirsti; Masso, Märt, 2019. Töötuskindlustuse põhimõtete analüüs vaesuse ennetamiseks ja tööturul osalemise toetamiseks. Poliitikauuringute Keskus Praxis.
2. Töötuskindlustuse seaduse, tööturuteenuste ja –toetuste seaduse muutmise seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus, Jaanuar 2020.