Tööandjate manifest on nagu suur piits, millega sunnitakse vanemaealisi kauem töötama, aga selles ei ole ühtegi sammu, mida tööandjad ise teeksid vanemaealiste töötajate heaks.
Arvan, et tööandjate ettepanekut pensioniiga tõsta 67 eluaastani on veel vara arutada. Praegune riikliku pensioniseaduse kava tõsta pensioniiga 65 eluaastani aastaks 2026 ning vahepeal viia läbi põhjalik analüüs pensioniea sidumiseks oodatava elueaga on minu arust piisav.
Kui tõesti Eesti inimeste tervis paraneb oluliselt ja eluiga pikeneb tasemele, kus see on teistes arenenud riikides, siis võib ju kaaluda pensionea tõstmist kõrgemalegi. Ülemäärase kiirustamisega pensioniea tõstmisel ei saavutata aga midagi, eriti veel praegu, kui tööpuudus on kõrge, sest inimesed kasutavad töölt kõrvalejäämiseks teisi skeeme või lõpetavad pigem vaesuses.
Ka praeguse majanduskriisi ajal on kiiresti suurenenud töövõimetuspensionile jäänud inimeste arv. Pooleteise aastaga on lisandunud 10 000 töövõimetuspensioni saajat (2009. aasta alguses oli neid 70 000, 2010. aasta II kvartali lõpus 80 000).
Teised tööandjate manifestis välja toodud pensionisüsteemi puudutavad ettepanekud on samuti kõik suunatud pensionisüsteemi kulude vähendamisele.
Nende ettepanek kaotada eripensionid, väljateenitud aastate eest makstavad pensionid ja soodustingimustel vanaduspensionid on mingil määral juba praegu töös ja käivad vaidlused, millises ulatuses süsteemi muuta. Seega selles osas tööandjad midagi väga uut ei ütle.
Praegune erinevate sooduspensionide kord ongi kohati väga ebaõiglane teiste pensionäride suhtes, võib takistada tööturu paindlikkust ja jätab osa tulevasi pensionikulusid peitu, mistõttu on raskem hinnata avaliku sektori rahastamise kohustusi. Seega on reformid selles valdkonnas kaalumist väärt.
Tööandjate ettepanek muuta pensionide indekseerimine ka allapoole paindlikuks, see tähendab, et pensionid võivad ka alaneda, on samuti idee, mida võib arutada. Kui hinnad alanevad ja sotsiaalmaksu laekumine väheneb, on ka loomulik, et sotsiaaltoetuste suurus võib väheneda.
Eestis kehtib see mõne hüvitise puhul. Näiteks on langenud vanemahüvitise ja töötuskindlustushüvitise ülemmäärad ning osa ametipalgast sõltuvaid pensione on vähenenud.
Samas ei ole indekseerimine Eestis mingi jäik reegel, et sellest peaks alati kinni pidama. Ka 2009. aastal ei tõstetud pensione indeksi võrra (13.8%) vaid oluliselt vähem (5%). Seega ei ole see teema nii kriitiline.
Tööandjad on tõstatanud ka idee vähendada riiklikku pensioni töötavatele pensionäridele. Pensionieas inimesed töötavad võrreldes teiste riikidega Eestis oluliselt rohkem ja seda on seostatud osaliselt ka võimalusega saada töötasu ja täispensioni korraga (alates 1996. aastast). Siin ei oleks minu arvates vaja midagi oluliselt muuta, seda enam, et pensioniea tõusuga saavutatakse sama tulemus, et inimesed peavad kauem töötama.