Pärast 20 aastat teadlikku lõimumispoliitikat saame rõõmustada selge positiivse arengu üle. Ent edukus on Eestis endiselt seotud päritoluga, nendib vastvalminud lõimumise monitooring.
Piltlikult öeldes on Narva inimesed sama eestimeelsed kui Nuustaku omad. Narva elanikud on viimase 30 aasta võrdluses rikkamad, tervemad ja targemad kui kunagi varem. Sama on ka Nuustaku inimestega.
Aga ometi tähendab Narvas venekeelsesse perre sündimine, et elus edu saavutamiseks tuleb rohkem pingutada kui Nuustakult pärit eestikeelsel kaasmaalasel. Narvalane ei saavuta PISA testidel maailma esirinnas olevad tulemusi, töötab tõenäolisemalt madala palgaga töökohal, peab karjääriredelil tõusmiseks purustama mitu klaaslage. Ta väärtustab Eesti riiki ja keelt, kuid ometi näidatakse valimiskampaaniates talle kui venemeelsele võõrkehale.
Terve inimpõlve on Eesti riik tegelenud sellega, et kõigil rahvusgruppidel oleks võrdselt hea, võrdsed võimalused eduks ja et kõik tunneks end riigi osana. Aga Eesti on endiselt pigem segregeeritud kui sidus.
„Kui parteid tahaks, oleks koolihariduse ja kodakondsuse küsimuses ammu kompromissid leitud,“ ütleb lõimumismonitooringu juht Raivo Vetik Ekspressile. Aga parteid on pidanud olulisemaks leida valimistel lööv teema, millega konkurendile vastanduda.
On viimane aeg küünilised mängud lõpetada.
Kõik algab lasteaiast.
Kellele on kasulik paralleelhariduse süsteem?
Vene kool sureb välja. See on kindel fakt ja sel pole poliitikaga mingit pistmist. Poliitikud saavad määrata, kui valulikult see protsess kulgeb. Praegune tee meenutab agooniat.
Haridus on üks lõimumispoliitika vahendeid ja ühetaoline haridussüsteem rahvusriigi alus kogu Euroopas. Kui tahta luua ühtset mõistmise ja sallivuse ühiskonda, tuleb alustada haridusest. Eestis on aga senini Nõukogude Liidust pärit kaks paralleelset koolisüsteemi: eesti- ja venekeelne.
See pidanuks lõppema juba 20 aastat tagasi. 1993. aastal otsustas Riigikogu, et aastaks 2000 peavad kõik õpilased Eestis õppima eesti keeles. Aga selle saavutamiseks ei tehtud põhimõtteliselt midagi. Osalt poliitilise tahte (puudumise) tõttu, aga ka seetõttu, et lihtsaid lahendusi pole.
Kulus hulk aastaid ja tuliseid debatte, kuni jõudsime kompromissini, kus lasteaias ja põhikoolis on vene lapsel võimalik õppida vene keeles, kuid gümnaasiumis peab ta suurema osa ainetest omandama eesti keeles. Ent koolisüsteemi edasine ühtlustumine on vältimatu.
Esiteks jääb õpilasi vene koolides – nagu koolides üldse – vähemaks. Koole pole enam nii palju vaja. Puudu on ka õpetajatest – taas, nagu koolisüsteemis üleüldse. Venekeelseid pedagooge Eestis enam juurde ei koolitata. Praegused õpetajad lähevad ridamisi pensionile. Vene koolid ei suuda riiklike nõuete täitmisega sammu pidada: õpilased ei saa seal eesti keelt nõutud tasemel selgeks. Aga nad jäävad maha ka muudes ainetes.
PISA testide esikohatulemustel (Eesti rahvuslik uhkus!) on mõrkjas varjupool: selle asemel, et öelda „Eesti õpilased on maailma parimad“, tuleks öelda „eestlastest õpilased“. Mida aasta edasi, seda madalamalt vene koolide õpilased skoorivad. Sama paistab välja lõpueksamitest.
Eesti haridusuurijad ütlevad, et meie haridussüsteemi tõstetakse maailmas esile mitte ainult heade tulemuste, vaid ka selle poolest, et ühtviisi hea hariduse saavad mis tahes taustaga õpilased. Vene koolides seda näha pole, järelikult on probleem paralleelses koolide süsteemis.
„Tegelikult oleks haridussüsteem võimekas võtma ka vene õppekeelega hariduse ja viima selle kõrgele,“ arvab üks monitooringu hariduse peatüki autoritest Eve Mägi.
Aga on ka edulugusid. Näiteks keelekümbluse meetod ja segarühmade loomine lasteaedadesse oli hea ja oluline samm. Järjest enam teisest rahvusest lapsevanemaid otsibki võimalust panna laps lasteaeda, kus on ka eesti keele ja eestikeelne õpe.
Tasapisi kasvab sama trend ka põhikoolides. Rahvusest sõltumata toetavad Eesti elanikud eesti keeles õppimist.
„Veel viimaseid valimisi mängitakse sellele kaardile, kus Keskerakond kaitseb vene koolide süsteemi ja teised ründavad seda“ ütleb lõimumismonitooringu juht Raivo Vetik
Saatanlikud detailid aga ilmnevad siis, kui vaadata, kuidas jaguneb toetus eesti keeles õppimise kohta. Eelistusi on mitmeid ja arvamused nende vahel killustunud, samuti erinevad arvamused piirkonniti. Lasteaias eelistaks muust rahvusest elanikud pigem kahesuunalist keelekümblust, põhikoolis on väga väike ülekaal eestikeelse õppekeelega koolil (oluline osa soovib, et juures oleks muu keele ja kultuuri süvaõpe). Gümnaasiumis pooldatakse enim olemasolevat varianti. Ainult vene keeles antaval haridusel on väga vähe toetajaid.
Eve Mägi sõnul tuleks haridussüsteemi uuendajatel kindlasti kaaluda, kuidas pakkuda muukeelsetele lastele võimalust oma emakeelt süvendatult õppida. Uuringud näitavad, et kui laps saab emakeele õppimisel tuge, paranevad tema õpitulemused ka teistes ainetes ning riigikeele omandamine läheb samuti ladusamalt.
Mis mõju on eesti keeles õppimisel?
Vene keelsete koolide kaotamist ei saa teha üle öö. Esiteks mõjutaks see mitmete lendude jagu õpilaste õppeedukust. Palju olulisemad on hoiakud, mis takistavad eesti keelse õppe eelistamist. Venekeelsete perekondade sagedasem hirm on, et eestikeelsele õppele üle minnes kaotatab õpilane sideme oma kultuuri ja emakeelega. „Väga oluline oleks rõhutada, et ühe keele oskus ei tule teise arvelt, vaid on sellele lisaks,” leiab uuringu koostaja Eve Mägi. Koolisüsteemide liitmine vajaks seega tublit mainekampaaniat, et neid hirme maandada ja ka süsteemi, mis tõestaks, et hirmud tõeks ei saa.
Ei saa öelda, et venekeelsed elanikud tahavad suure enamusena näha oma lapsi õppimas eestikeelses koolis. Ent väita ei saa ka vastupidist. Küll aga liiguvad eelistused aina enam eesti õppekeele poole.
„Veel viimaseid valimisi mängitakse sellele kaardile, kus Keskerakond kaitseb vene koolide süsteemi ja teised ründavad seda,“ ütleb Raivo Vetik.
Trend eestikeelse hariduse poole käivitus poliitmängudest hoolimata. Kui poliitikud taas midagi ei otsusta, jätkub vaikne vindumine. „Mingi osa inimestest loodab, et kakskeelne koolisüsteeem hääbub loomulikult,“ märgib Eve Mägi. „Aga need lapsed, kes hääbuvas süsteemis koolis käivad, väärivad paremat haridust.“
Monitooring paneb poliitikud otsa vaatama veel ühele ebamugavale teemale: hallide passide poliitikale. Seegi tuleb lõpetada.
Hall pass on igand
„Ehk oleks aeg näidata ühest ühiskonnakorraldusest teisele üleminekul ajaloo hammasrataste vahele jäänud inimeste, eriti Ida-Virumaa elanike suhtes suuremeelsust ja anda neile kodakondsus ilma keeleeksamit nõudmata?“ küsib Raivo Vetik.
Eestis on umbes 70 000 kodakondsuseta elanikku. Viimastel aastatel teeb kodakondsuseksami alla tuhande inimese aastas (sh kodakondsuseta vanematele sündinud lapsed). Seda pole sugugi palju, Eesti passi taotlemise tempo on aastakümnete taguse ajaga võrreldes tugevalt pidurdunud, murrangulisi muutusi ei paista.
Ühelt poolt väheneb kodakondsuseta inimeste arv loomulikult. Arvestatav hulk neist 70 000st on juba üsna kõrges eas ja elab Ida-Virumaal. Kui nad seni Eesti passi vajalikuks pole pidanud, ei tee nad seda sammu ilmselt ka oma eluõhtul. Üks takistus on eesti keele oskus. Aga nõuda keeleoskust inimestelt, kes elavad keskkonnas, kus seda keelt praktiseerida on väga raske ja isegi kunstlik, on mõttetu. See pole nende inimeste suhtumise ega pealehakkamise küsimus. Olud nende ümber on kujunenud selliseks neist sõltumata.
Enam kui pooled halli passi omanikud sooviks Eesti kodanikuks saada, Venemaa kodakondsust eelistaks vaid 9 protsenti. 17 protsenti vastanutest olid rahul ka ilma Eesti passita. Kodakondsust ei soovita pragmaatilistel põhjustel, sest nii Venemaa kui ka Euroopa Liit aktsepteerivad halli passi ja Eestis elamist see ei takista.
Kodakondsuse küsimus pole ainult valimiste või reisimise küsimus (mis on taotlejate kaks esimest põhjendust). See on riigi ja rahva hulka kuulumise küsimus. Tõsiasi, et kodakondsus annab ühtekuuluvustunde Eestiga, kõnetab peaaegu kõiki, kes kodakondsust taotleda tahaks.
Hall pass tekitas omal ajal paljudes tunde, et riik ütleb lahti inimestest, kes oma saatuse kujunemises midagi parata ei saa. Sestap võikski Vetiku meelest teha riik suuremeelse käigu: näidata, et kõik Eesti elanikud on Eesti riigile olulised. Kodakondsuse küsimus on Vetiku hinnangul üks ajaloolisi probleeme, millelt on välja kasvanud Eesti parteid ja mis seetõttu lahenduste edasilükkamisega ka probleemi aina taastoodavad.
Lähemal kui kunagi varem, aga omaette
Elu Eestis pole muidugi ainult hädaorg. Üks positiivsemaid trende on see, et vähemalt noored eri rahvustest kaasmaalased käivad omavahel aina enam läbi. Keelebarjäärid on langemas ja suhtumine üksteisesse aina sallivam-sõbralikum.
Eestlaste seas on inglise keel küll emakeele kõrval teine oluline keel nii tööl kui ka koolis, kuid venekeelsed noored end inglise keeles nii tugevalt ei tunne.
Eesti keele oskus muude rahvuste seas on parimas seisus taasiseseisvumise järel. Paranemist on näha kõigis vanusegruppides, eriti paistavad silma noored (15–34aastased) ja tallinlased. Kolmekümne aasta eest oskasid paljud eestlased vene keelt, aga vähesed venelased eesti keelt. Nüüd oskavad umbes pooled eestlased vene keelt ja pooled vene emakeelega eestimaalased eesti keelt. Neid, kes üldse eesti keelt ei oska, on jäänud veelgi vähemaks.
Noorte ühiseks keeleks ei saa aga inglise keel. Eestlaste seas on see küll emakeele kõrval teine oluline keel nii tööl kui ka koolis, kuid venekeelsed noored end inglise keeles nii tugevalt ei tunne. See võib luua uue tasandi ebavõrdsusse tööturul ja anda eelise eestlastele.
Eestlaste seas on vene keele oskus tegemas mõningast renessanssi: võrreldes 1990ndatega väärtustavad eestlased vene keele oskust enam. Vene keelt räägib umbes iga teine eestlane.
Tööl ja koolis puutuvad kaks rahvusgruppi aina enam teineteisega kokku. Aga koju jõudes, ust selja taga kinni tõmmates sisenetakse emakeelsesse suhtlusruumi ja sinna enamasti teisest rahvusest inimesed ei kuulu. Koroonakriisi ajal kasvas eraldumine veelgi: muukeelsed inimesed kaotasid eestlastega suhtlemist väga suurem määral.
Kahtlemata on keeleoskuse paranemine hea uudis, aga allhoovusena jääb kõlama põhimõtteline erinevus. Eestlased näevad keeleoskust oma identiteedi osana, muukeelsed aga vahendina, kuidas ühiskonnas edukalt hakkama saada.
Laulupeole venekeelse repertuaari lisandumise vaidlusi mäletate? Raivo Vetiku sõnul on see hea näide, kuidas põrkuvad kaks maailma. Eestlased näevad laulupidu kui püha rituaali, mida ei tohiks muuta ja mis on pisikesele kultuurile nõnda oluline, muukeelsed aga näevad selles võimalust, kuidas domineeriv kultuur astuks ühiskonnas sammu kahe maailma vahelise seina lõhkumise poole. Ja mõlemal poolel on õigus.
Eesti portaalid kerkisid Vene telekanalitest ette
Viimase kolme aastaga on teiste rahvusgruppide meediatarbimises toimunud märkimisväärsed muutused. Eesti venekeelsed portaalid on tõusnud kõige olulisemaks infoallikaks Vene telekanalite ees. Netiuudistele järgneb venekeelne „Aktuaalne kaamera“ ja alles järgmistena märgitakse oluliseks Vene telekanaleid. Tublisti on venekeelsete meediatarbijate seas tõusnud ETV+ menu, mida usaldatakse meediakanalitest enim. Veel 2017. aastal olid sel positsioonil PBK ja teised Vene telekanalid.
Uuringu koostaja, meediauurija Külliki Seppel oletab, et oma tõuke võis siin anda ka koroonakriis, kui kohalikke uudiseid hakati innukamalt jälgima. Nii vene- kui ka eestikeelsete meediatarbijate jaoks on kõike olulisem infoallikas sõbrad-tuttavad-sugulased. Ühise trendina kasvab ka interneti ja ühismeedia kasutamine, seda ka vanemaealiste seas.
Kasutamata potentsiaal
Lõimumispoliitika ei tohiks olla ainult rahvastiku- või kultuuriministri asi, nagu seni enamasti on olnud.
Mida paremini inimesed end ühiskonnas tunnevad, mida vähem on neil takistusi oma unistuste ja plaanide täitmisel, seda rohkem rikkust saavad nad riigile tuua. Nii kultuuriliselt kui ka otseselt rahas.
Kahjuks on suur hulk inimesi, kes ei tunne end Eestis hästi. Iga teine uuringus osaleja tunneb, et töö- ja materiaalse edu saavutamiseks peab olema eestlane.
Seda tunnet ei saa kuidagi ette heita, kui vaadata objektiivseid näitajaid. Aastate jooksul pole paraku muutunud jõuvahekorrad tööturul. Kuigi vahe on pisut kahanenud, teenivad teisest rahvustest inimesed (vähemalt) kümnendiku võrra vähem palka ja töötavad harvemini juhtivatel positsioonidel.
Kui 2019. aastaks olid kahe rahvusgrupi erinevused tööturul kõigi aegade väiksemaid, siis koroonakriisis tunnistavad teisest rahvusest inimesed sagedamini, et tunnevad ebakindlust ning on rohkem pihta saanud. Ka sooline palgalõhe muutub teisest rahvusest naiste puhul eriti laiaks.
Sagedamini tuntakse ka, et ei saada oma töö eest väärilist palka. 2020. aastal tundis nii suisa kaks kolmandikku teisest rahvusest vastanutest. Eestlaste hinnangut on kriisiaasta kukutanud aga vaid pisut.
Kuid aina enam peavad end „muude rahvuste“ kategoorias üles töötama ja ühiskonna liikmeks kasvama ka inimesed, kelle emakeel ei ole vene keel. Uussisserändajate arv kasvab ja seni paistab, et üldiselt võib nende kohanemise protsessi pidada väga heaks. Vähemalt ütlevad nii uussisserändajad ise, kellest kaks kolmandikku tunneb, et on oma haridustasemele väärilise töö leidnud, ja kellest enam kui pooled plaanivad Eestisse jääda pikemaks ajaks.
Kuid riigil tuleks hoolitseda selle eest, et mõned uussisserändajate grupid ei satuks segregeerivasse süsteemi. Ukraina perede seas on juba näha trendi, et laps pannakse sageli vene kooli.
Oh mo vaene Narva linn!
Mis saab Ida-Virumaast? Paljud näitajad, mis kirjeldavad teisest rahvusest elanike hakkamasaamist või hinnanguid, on madalamad-nigelamad just Ida-Virumaal. Ajaga on ka kasvanud erinevused Ida-Virumaa ja ülejäänud Eesti piirkondade vahel.
„Kehvemad lõimumisnäitajad ei tule mitte niivõrd sealsete venekeelsete elanike müütilisest Venemaa-meelsusest, kuivõrd keskkonnast, kus need inimesed elavad ja töötavad,“ leiab Raivo Vetik.
Et mõista, kuidas Ida-Virut paremini Eestiga siduda, korraldati Narvas fookusgrupi intervjuud. Paljud venekeelsed elanikud tunnevad endiselt, et Eesti riik jättis nad pärast iseseisvumist üksi. Sellest hoolimata on piirkonnas omasoodu tegutsetud ja nii on kujunenud välja tugev kohalik identiteet. Ajalooväntsutuste tõttu aga ollakse väga skeptilised kõige uue suhtes, mida piirkonda plaanitakse. Isegi neid noori, kes õpingute järel Narva naasevad, võõristatakse.
Suur lootuskiir oli president Kersti Kaljulaidi töövisiit Narva. Justkui oleks riik üle pika aja käe ulatanud ja öelnud, et Eesti pole Narvat unustanud ega Narvasse usku kaotanud. Nüüd oodatakse suuri tegusid uuelt linnapealt Katri Raigilt. Narva on tekkinud aken, mille kaudu murda aastaid püsinud korruptiivne poliitsüsteem.
„Tegeleda tuleks investeeringute ja uute töökohtade loomisega, mitte hoiakutega. Just esimesed on aluseks sellele, et hoiakud muutuks,“ leiab Vetik.
Parteid on harjunud poliitilises võitluses vastanduma ning venekeelsete elanike jaoks oli viimase ajani pilt selge: Keskerakond kõigi ülejäänute vastu. Ent parteide jõujooned ei kajasta enamiku meelsust ja hoiakuid. Näiteks 2014. aasta Ukraina sündmuste järel kardeti, et rahvustepõhised lõhed hoiakutes suurenevad ka Eestis. Aga Vetiku sõnul läks vastupidi: „Muututi teineteise suhtes pehmemaks. Saadi aru: tuleb sammuke tagasi astuda, et see siin ei korduks.“
Seega kõnelevad nn Vene kaarti välja mängivad poliitikud ainult väikese osa valijate eest. Kuid enamik ootab juba ammu vaikides riigimehelikke samme ebavõrdsuse vähendamisel.