Tõeliste abivajajateni jõuab liiga väike osa

Sotsiaalteadlaste pöördumisest möödunud aasta puhul eile peetud konverentsil «Kas üks või kaks Eestit?» asetas kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman oma sõnavõttu alustades kõnepuldi servale paki rahatähti. Kui ettekanne läbi sai, korjas ta puutumatult seisnud raha jälle pintsakutaskusse tagasi. «Raha üksi ei tee midagi,» tõdes Luman ja soovitas lisaks ka oma peaga mõtelda.
Paljude tänaste probleemide ja vaesuse leevendamiseks raha tarvidusest siiski ei pääse. Paraku, nagu näitas poliitikauuringute keskuse Praxis uuring, jõuab Eestis jagatavatest sotsiaaltoetustest tõeliselt vaeste inimesteni vaid kolmandik. Ülejäänu leiab koha mitte eriti vaeste või koguni jõukate rahakotis, kus priskema rahakoti omanik ei pruugi seda märgatagi. Lisaks on aastad toetuste reaalväärtust peaaegu poole võrra õhemaks kulutanud. Et aga kõigile rohkem anda, selleks mõistagi raha ei jagu.

Oma peaga mõtlemise all pidas Luman silmas seda, et on mõttetu kopeerida kusagil mujal, Soomes, Iirimaal või Ameerikas tehtut, sest Eesti on ainulaadne ja teiste lahendused ei anna meil kunagi täpselt sama tulemust.

See kehtib ka vaesuse ja muude probleemide vastu võitlemise, ka sotsiaaltoetuste kohta ning peaks meid panema oma peaga mõtlema ja – võibolla küll Läänemere teistel kallastel või veelgi kaugemal kasutatavate süsteemidega võrreldes teist teed minnes – leidma uusi, meile sobivamaid lahendusi.

Kui oleme ammu omaks võtnud, et Eesti ühiskonnas on inimesed majanduslikult ebavõrdsed, siis on asjatu järgida võrdsusprintsiipi ka toetuste jagamisel. Lapsetoetus on siin lihtsaim näide. Seda saavad ühtmoodi nii töötu üksikema lapsed kui ka miljonilise aastasissetulekuga vanema järeltulijad. Vajadus vaevu ühe tagasihoidliku restoraniarveni küündiva toetuse järele on aga neil inimestel totaalselt erinev.

Ka toimetulekutoetust võib Eestis taotleda igaüks, kellel hetkel puudub jooksev sissetulek. Otstarbekam oleks aga toetuse jagamisel arvestada ka varalist olukorda. Selles poleks midagi diskrimineerivat ega ainulaadset, selektiivne toetamine ja karmimad kriteeriumid on Euroopaski tavaline praktika.

Katlast valimatult kõigile ühesuuruseid portse mõõtes ei kustuta me lõpuks hädalise nälga ega tee ka äsja priskelt einestanu enesetunnet paremaks.