Aastatel 2007 kuni 2013 kerkisid eurorahade toel külakeskused, renoveeriti väikevaldade koolimaju ning ehitati ujulaid. Mõttekoja Praxis juhataja asetäitja Katrin Pihori sõnul tehti piltlikult öeldes Eestit ilusaks suunates raha kõikjale, kus sellest puudust tunti,vahendasid ERR-i raadiouudised.

Seejuures suuremat majanduslikku hüpet see aga kaasa ei toonud. “Toetusi puistati nagu lennukilt ja sellest said igaüks natuke. Käesoleval toetusperioodil on võetud väga selge suund arenguhüppele ning keskendutakse nendele tegevustele, kus muutus võiks tuua kaasa tuleviku mõttes kasvutrendi,” sõnas Pihor.

Ehkki rahandusminister Sven Sester ei nõustu, et raha oleks lennukilt loobitud, siis tõdeb Sestergi, et uuel toetusperioodil rõhutakse reformidele palju rohkem. “Pigem püüame täna stimuleerida tegevusi, mis aitavad meil Eesti maksumaksjate raha efektiivsust tõsta. Seda alates koolireformist lõpetades haldusreformiga,” rääkis Sester.

Sester: valitsus soovib näha kokkuleppeid

Kuid mil moel minna reformidega edasi siis, kui kõik reformitavad asutused ja kogukonnad riigiplaane ei toeta? Sven Sester nendib, et sunnimeetodit riik ei toeta, vaid pigem eelistatakse vabatahtlikke kokkuleppeid.

“Muudatused tehakse analoogselt koolivõrguga ehk kui koolides on vähe õpilasi, kuid koolide ülalpidamine võtab väga palju raha, siis oleks võib-olla kahel omavalitsusel mõttekas kokkuleppida ühe koolimaja ühispidamine,” selgitas rahandusminister.

Reaalsuses tähendab see, et näiteks koolidesse investeerimiseks saavad raha need omavalitsused, kes vabatahtlikult mitmest koolist ühe sulgevad või mõne õppeastme kaotavad. Need omavalitsused, kes reformis ei osale, peavad koolimaja renoveerimiseks ise raha leidma.

Valitsus sogab toetuste osas vett

Eesti maaomavalitsuste liidu juhi Kurmet Müürsepa sõnul võetakse sellega omavalitsustelt iseseisev otsustusvõime, kuid teisalt ei võta riik otsest vastutust. “Praegu püütakse öelda, et EL ei anna raha, kuid tegelikult on pannud keskvalitsus need tingimused paika,” tõdes Müürsepp.

Tema hinnangul proovib valitsus segadust tekitada ja vastutust enda õlgadelt maha saada. “Samas võiks teatud asju ära reguleerida võttes vastu puuduv seadusandlus,” selgitas Müürsepp.

Katrin Pihor tõdeb, et riik karm “präänikupoliitika” aitab kohalikel omavalitsustel teha muudatusi, mida poliitilistel kaalutlustel on praegu edasi lükatud. Ehk asjad saavad tehtud, kuid kohalike valijate pahameel suunatakse valitsusele.

Siiski võiksid reformikavad võimaldada rohkem paindlikkust. Pihor tõi näiteks Maarja Küla, mille laadsed hoolekandeasutused jäävad investeeringuteta, kuna reformi käigus saavad raha need asutused, mis rajatakse vähemalt 300 elanikuga asulatesse.

“Kui me mõtleksime rohkem paindlikkuse peale, siis me saame valida neid tegevusi, mis lähtuvad erinevate projektide spetsiifikast, kuid samas orienteeruma väga selgelt tulemuslikkusele,” sõnas Pihor.