Praxis pakub välja, et haiguslehe kehtivuse ajal võiks edaspidi ka töötada, ning analüütikud soovitavad ühtlasi kaaluda tööandja makstavat haigushüvitise aja pikendamist viielt päevalt 30-le.

Analüütikute soovitusel peaks tööandja kohustuste suurendamisega kaasnema sotsiaalmaksu alandamine ning soodustused töötajate tervisekulude kandmisel.

Turtsuv ja väikese palavikuga inimene ei või haiguslehe ajal ametlikult tööd teha, kuigi paljudes kohtades seda tehakse. Seetõttu ei võeta sageli üldse haiguslehte ning haigus võib hoopis kauem kesta või võetakse leht, kuid tehakse selle ajal tööd, mille eest tasu ei saa. Igal juhul tähendab haigeks jäämine inimesele märkimisväärset rahalist kaotust, rääkimata pikemaajalisest haigusest, mille tagajärjel võib inimene üldse tööta jääda.

Praegu ei saa töötaja esimese kolme haiguspäeva eest üldse mingit hüvitist ega tasu, järgmisel viiel päeval maksab osalist tasu ehk haigushüvitist (70 protsenti palgast) tööandja ning edasi haigekassa neli kuud.

Mõttekoja Praxis värskes analüüsis leitakse, et süsteem on jäik, inimestele majanduslikult ja tervislikult ebasoodus ning riigile kulukas, tööandja vastutus aga on minimaalne. See analüüs on osa ettevalmistusest töövõimereformi järgmiseks osaks, mis peaks järgnema juulis algavale töövõimereformi esimesele osale. Esimene pool reformist puudutab püsiva töövõimekaoga inimesi, kuid edaspidi soovib sotsiaalministeerium jõuda ka nn haiguslehe juhtumiteni ehk haiguse algusajani.

Esimene haiguspäev tasuta

Praeguse korra järgi ei või inimene haiguslehe ajal isegi mitte kaks-kolm tundi päevas kodus või ka töökohal tööd teha ning raha teenida, kui ka tervis seda võimaldaks ja arst lubaks. «Ravikindlustusseadus välistab haiguslehe ajal töötamise ja kui selgub, et inimene tegi osaliseltki tööd sel ajal, kui hüvitist maksis tööandja, ehk 4.–8. päeval, siis on haigekassal õigus jätta inimene hüvitiseta ka järgnevate päevade eest, sest seadust on rikutud,» rääkis üks analüüsi  autoritest, Praxise analüütik Vootele Veldre. «Selline kord on absurdne.»

Kuidas see võiks edaspidi olla? «Kui arst lubab ja töökorraldus võimaldab, siis võiks haiguse ajal osakoormusega töötada. Kuigi on haigusi, mille puhul ei tohigi töötada, on ka selliseid, mille ajal ei saa otseselt tööl käia või ei ole võimalik täie koormusega töötada, kuid osaline töötamine haigust ei süvenda,» rääkis Veldre.

«Kui praegu saab inimene haiguslehe ajal alates 4. päevast 70 protsenti palgast, siis võiks kaaluda näiteks seda, et inimene saab poole koormusega töötamise puhul 50 protsenti töötasu ning ülejäänud 50 protsendist omakorda 70 protsenti haigushüvitist – senise 70 protsendi asemel oleks haiguse ajal osaliselt töötades sissetulek 85 protsenti varasemast palgast,» tõi Veldre näiteks. Sama võib näiteks näha mitmes Skandinaavia riigis.

Praxise analüütiku sõnul on haiguse ajal osalise töötamise korraldamiseks vaja, et haigusleht jõuaks tööandjani mitte pärast selle lõppu nagu praegu, vaid kohe, kui haigusleht avatakse.

«Praegu on nii, et kui arst avab haiguslehe, istub see tema arvutis, kuni inimene on terveks saanud, ja alles siis saadab arst selle haigekassasse ning sel hetkel näeb seda ka tööandja ja sealt liigub see lisamärkusega sama kiiresti haigekassasse tagasi. Aga miks ei võiks see liikumine toimuda juba alguses, kui haigusleht avatakse?» esitas Veldre võimaliku stsenaariumi.

«Samal ajal jõuaks tööandjale ka lisainfo, kui pikalt võib haigus kesta ja kas ja mis tingimustel võib töötaja haiguse ajal tööd teha.» 15 aastat tagasi polnud paberimajanduse tõttu selline asi võimalik, aga internetiajastul oleks loomulik.

Analüütikute sõnul eeldab osaline töötamine aga kindlasti arsti kinnitust, et osaline töö ei ole tervisele kahjulik. Vastasel juhul võib tööandja hakata haiget inimest sundima, et too haiguse ajal tööd teeks.

«Eestis on ilmselt mitusada tuhat töökohta, kus ei olegi võimalik osalise koormusega haiguse ajal töötada, aga tõenäoliselt on ka kuuekohalise arvu jagu neid töökohti, mille puhul on võimalik näiteks meilidele vastata, tekste lugeda, telefonitsi suhelda,» lausus Veldre.

30 päeva eest raha tööandjalt

Uuringu «Töövõimekao hüvitamise süsteem Eestis ja rahvusvaheline võrdlus» juht, Praxise vanemanalüütik Märt Masso lausus, et tööandja vastutuse suurendamine võib panna tööandjaid inimeste värbamisel valima terveid töötajaid. Teisalt ei pruugi see hirm hetke majanduskeskkonda ja tööjõu vähesust arvestades teoks saada.

Masso mainis, et töövõimereformi teise etapi juures on põhiline küsimus, kuidas motiveerida tööandjat pakkuma vähenenud töövõimega inimesele sobivat tööd. «Kui näiteks istuva töö puhul jääb töötajal selg haigeks ja ta tavapäraselt tööd teha ei saa, kuid pea ju töötab, siis võivad abiks olla püsti töötamiseks sobivad abivahendid,» tõi Masso näiteks. «Tööandja peaks olema huvitatud oma töötaja toetamisest rehabilitatsiooni saamisel ning leidma võimaluse pakkuda töövõime vähenemisel sobivat tööd.»

Samas võib see tähendada tööandjale lisakulu. «Näiteks kui muidu käib töötaja tööl bussiga, siis võib see tema jaoks olla liiga koormav ning ta peaks hakkama tööl käima auto või taksoga,» tõi Masso näite. «Aga siis tekib küsimus, kelle kanda jääb lisakulu.»

Lahenduseks võiksid analüütikute hinnangul olla maksusoodustused. «Näiteks on juba sotsiaalmaksusoodustus püsiva töövõimekaoga inimeste puhul: riik maksab miinimumpalga pealt ise sotsiaalmaksu ja selle pealt, mis miinimumi ületab, tasub tööandja maksu,» seletas Masso. «Samasugused soodustused võiks olla ka juba ajutise töövõimetuse puhul.»

Et tööandjat rohkem motiveerida ajutise töövõimetuse puhul töötajale kas osalise ajaga või võimetekohast tööd pakkuma, on Praxise analüütikud soovitanud ühe võimalusena tööandja vastutusaega pikendada, nagu paljudes Euroopa riikides on tehtud.

Nii radikaalset muudatust nagu Hollandis, kus tööandja (õigemini tema kindlustusandja) maksab töötajale hüvitist kahe aasta vältel alates töövõimetuse tekkimisest, Praxis ei soovita. Mõttekoja analüüsis käsitletakse põhjalikumalt võimalust pikendada Eestis seda aega 30 kalendripäevani.

Toetudes teiste riikide praktikale, tõdevad analüütikud, et tööandjale suurema vastutuse panemine võib ametlikus keeles aidata töötaja töövõimet paremini juhtida. Lihtsamalt öeldes on tööandja enam huvitatud koostööst töötajaga ning mõtleb, kuidas haigestunud töötaja osaliselt tervenenuna võiks kas või osakoormusega senisele või mõnele teisele sobivale tööle naasta.

«Kuigi mitmed tööandjad on sellele soovitusele reageerinud valulikult, tuleb seda soovitust vaadata kontekstis,» ütles Veldre. Ta lisas, et tööandjate rolli suurendamata ei ole võimalik töötajate krooniliste haiguste puhul või puude kujunemisel neid tööturul hoida.

«Laias laastus on selle rolli täitmisel kaks varianti: kas riik kirjutab täpselt ette, mida töötaja ja tööandja peavad tegema hakkama, ja kontrollib selle täitmist rangelt või tagab töötajale töökoha kaitse ja innustab tööandjat majanduslikult töötajat abistama. Kehtiva töölepinguseaduse vaimu ja õhenevat riiki arvestades toimib Eestis pigem paremini teine lahendus,» selgitas Veldre.

Masso sõnul on töölepinguseaduses ka praegu tööandjal kohustus, et nelja kuu jooksul peab tööandja vähenenud töövõimega töötajale sobivat tööd pakkuma. Seda juhul, kui see ei too tööandjale kaasa ebamõistlikult suuri kulutusi. Seoses töövõimereformiga pakub riik rahalist toetust töökoha ümberkorraldamiseks jms, et haigestunud töötaja ei langeks tööturult välja.

«Üks klots on puudu: kui nelja kuu jooksul ei õnnestu pakkuda sobivat tööd ja sellega eriti ei tegeletagi ja kui neli kuud möödub ilma sama tööandja juures sobivat tööd leidmata, jääb inimene töötuks ning pöördub töötukassasse,» kirjeldas Masso praegust tegelikkust. «Alles siis hakatakse vähenenud töövõimega inimesega tegelema, enne ei tuvastata, et tõenäoliselt haigestunu endist tööd enam teha ei saa.»

Veldre möönis, et seoses reformiga on töötukassa oma teenustele ligipääsu parandanud ja sealt võib nõu küsida ja uut tööd hakata otsima juba pikaks veninud ajutise töökatkestuse ajal. «Praegu on oluline töötaja enda aktiivsus, aga peaks olema ennetav süsteem, et ei tekiks auku, kus inimene on üksi jäetud,» arutles Masso. Praxis esitab oma analüüsis ka argumendid, mis toetavad töötaja omavastutusaja lühendamist seniselt kolmelt päevalt ühele

«Rootsi samalaadne muudatus näitas, et töötaja väiksem vastutus tähendab küll rohkem lühemaid töökatkestusi, sest haiguspäevad võetakse kergemini välja, kuid seeläbi vähenevad tervisest tingitud pikemad töökatkestused – see võib olla majanduslikult kasulik nii tööandjale kui ka töötajale ja lõpuks ka riigile,» selgitas Masso.

Veldre sõnul ei pruugi soovitud mõju olla sel, kui kahandada omavastutusperioodi hüvitise määra vähendamise arvelt. «Näiteks makstes teise või kolmanda päeva eest hüvitist 50 protsendi ulatuses, nagu mõned huvirühmad on ette pannud,» ütles Veldre.

«Kui inimene, kelle perel on suured rahalised kohustused, saab haigestumise ajal teise või kolmanda päeva eest 50 protsenti tavatulust, võib ta ka omavastutusaja lühenedes jätkata haigena töölkäimist, sest liisingud, lasteaiamaksud jms tahavad ju maksmist,» rääkis Veldre.

«Seega on oht, et lihtsustatult vaid Exceli arvutuste toel poliitikat muutes leidub ikka töötajaid, kes jätkavad rahalistel põhjustel haigena töölkäimist.»

Joonis: Postimees