Autorid: Kirsti Nurmela, Gerli Paat-Ahi, Märt Masso, Pirjo Turk
Sotsiaal-, tööturu- ja tervise valdkond balansseerib kaalukausil, mille ühel poolel on töötavad inimesed ning teisel poolel hüved toetuste ja teenustena.
Veel viimased toimetused ja ongi aeg 2015. aastale joon alla tõmmata, et siis värskete ideedega edasi minna. See on hea võimalus analüüsida tervikpilti – vaadata, mis on olnud tähtsamad sündmused, kus on edasiminek jäänud tagasihoidlikuks või puudub ning milliseid ülesandeid tuleb seada järgnevateks aastateks.
Eesti sotsiaal-, tööturu- kui ka tervisepoliitikat mõjutab rahvastiku vananemine. Seda protsessi võimendavad vähene sündimus ja suur väljaränne, mis kokku vähendavad töötavate inimeste arvu. Me ei räägi sugugi vaid 50 ega isegi 20 aasta perspektiivist. Praxise arvutused näitavad, et isegi kui seada tööturu arengule kõige optimistlikumad eeldused, hakkab hõivatute arv juba viie aasta pärast (2020. aastaks) vähenema. Sealt edasi saab vähenemine ainult hoogu juurde. 2040. aastaks on nende prognooside järgi Eestis 68 000 töötajat vähem – seda on umbes sama palju kui praegu Pärnu, Rakvere ja Võru elanikke kokku. Seega ei ole need kauged tulevikusuundumused, vaid protsessid, mis nõuavad kohe tähelepanu ja tegutsemist. Kogu sotsiaal-, tööturu- ja tervise valdkond balansseerib kaalukausil, mille ühel poolel on töötavad inimesed oma panusega sotsiaalsüsteemi ning teisel poolel nende hüvede kasutamine toetuste ja teenustena. See kaalukauss vajub üha enam kiiva, sest vajadus teenuste ja toetuste järele aina kasvab, samal ajal kui süsteemi panustavate elanike arv väheneb.
Tasakaalu aitab saavutada teenuste ja toetuste kasutajate hulga vähendamine. Siia kuulub näiteks inimeste liikumise toetamine mitteaktiivsusest tööle, töötuse vähendamine, aga ka tööea pikendamine. Teiselt poolt pakub tuge sotsiaalsüsteemi panustamise suurendamine. Seda aitab saavutada nii panustajate hulga suurendamine (nt Eestist lahkunud töötajate tagasi meelitamine või võõrtööjõu kaasamine) kui ka panuse suuruse kasvatamine, lähtudes loogikast, et tööjõu tootlikkuse suurendamine suurendab ka sotsiaalsüsteemi sissemakseid. Ei üht ega teist saa lugeda õigeks või valeks, võimalik on neid kaht suunda ka kombineerida. Kuid lõpptulemusena peab jõudma tasakaalu.
Sotsiaalvaldkonnas iseloomustavad 2015. aastat eesmärkide seadmine ja uued algatused, kuna oli riigikogu valimiste aasta, mil uus valitsus pani paika oma tegutsemise plaani. Ka ELi struk-tuurifondide uut perioodi (2014-2020) tõmmatakse alles käima ja seda on sotsiaalvaldkonnas selgelt tunda. Arendustegevus ja teenuste pakkumine saavad paljuski tuge Euroopa rahast. Kuna uus periood on alles algusfaasis, on tulemusi hinnata veel vara.
Rohkem inimesi tööturule
Panuse sotsiaalsüsteemi kaalukausside tasakaalustamisse annab eri ühiskonnarühmade aktiveerimine tööturul. Eestis on viimastel aastatel tähelepanu saanud nii vanemas eas kui ka puuetega inimeste töötamise toetamine. Vanemaealiste ja puudega inimeste aktiivsus tööturul toetab nende heaolu ja toimetulekut, üldist sotsiaalset kaasatust ja aktiivsust ning leevendab väheneva rahvastiku mõju tööturule, majandusele, sotsiaalkaitsele. Eesti vanemaealist rahvastikku iseloomustab suur tööalane aktiivsus. ÜRO ja Euroopa Komisjoni aktiivsena vananemise indeksis iseloomustab vanemaealiste tööturuaktiiv-sust tööhõive määr, mis näitab vanema eagrupi hõivatute osatähtsust. Selle näitaja järgi on Eesti Rootsi järel ELi 28 riigi seas teisel kohal. Ka Eesti puudega inimesi iseloomustab küllaltki aktiivne tööturul osalemine. Eurostati andmetel oleme ELi riikidega võrreldes selle näitaja järgi esimeses kolmandikus, aga jääme maha Rootsist ja Soomest.
Eestis on viimastel aastatel plaanitud reforme tööpoliitika ja sotsiaalkaitsepoliitika valdkonnas, selleks et toetada nende rühmade aktiivsust. Sotsiaalvaldkonnas sai möödunud aastal kõige enam tähelepanu töövõimereformi ettevalmistus, uute seadusesätete täppishäälesta-mine ja rakendusaktide sisustamine. See peaks andma panuse sotsiaalsüsteemi tasakaalustamisse, sest töövõime kaotanutel aidatakse taas tööturule siseneda ja seal püsida. Siiski on reform veel alles algusjärgus ja seatud eesmärkide saavutamiseks vajab ilmselt kohandamist nii tööõigus, maksupoliitika kui ka reformi keskmes olevad õigusaktid.
Vanemaealiste poliitikas arutatakse, et varajast tööturult lahkumist ja enne vanaduspensioniiga pensionile jäämist lubavad pensioniskeemid vajavad reformimist. Kuigi vanemaealiste ja puudega inimeste aktiivsus on küllaltki suur ja riik soodustab aktiivsust, tuleb mõelda sellele, kuidas olukorda veel parandada. Tähelepanu vajab küsimus, kus tekivad töökohad praegu tööturult eemal olevatele vanemaealistele või puudega inimestele. Need inimesed vajavad sobivat tööd ning see eeldab kohandatud töökohta, töökorraldust, töövahendeid ja töökeskkonda. Nii tööandjad kui ka tööandjate organisatsioonid võiksid vahetada kogemusi, kuidas pakkuda vanemaealistele sobivat tööd. Samuti töötajad ja nende organisatsioonid peaksid tegema koostööd tööandjatega, et üheskoos leida parimad viisid, kuidas kaasata vanemaealisi ja puudega inimesi. Riik peab tutvustama häid näidis-juhtumeid ja vajaduse korral pakkuma tööandjatele soodustusi.
Ka naiste tööturul osalemine ja nende tööelu kvaliteet vajab tähelepanu. Kõige teravamalt väljendub praegune olukord soolises palgalõhes. Statistikaameti andmetel teenisid naised 2013. aastal keskmiselt vaid 78% meeste keskmisest palgast. Tööturul naiste ebavõrdset olukorda soodustavaid tegureid on asjaolu, et kodune hoolduskoormus ja sellega kaasnevad karjäärikatkestused on omased naiste tööelule. Soolise võrdõiguslikkuse monitooring (2013) näitas, et laste olemasolu või perekonnaseisu oli küsitud enam kui poolelt (vastavalt 57% ja 58%) tööle kandideerinud eestimaalastest. Seega: selliseid küsimusi esitatakse rohkem naistele, kuna hooldamine võib mõjutada naiste tööturu-käitumist. Oleme mitmes Praxise uuringus ( „Eesti vanemapuhkuste süsteemi analüüs”, „Sooline palgalõhe Eestis”) teinud ettepaneku, et hoolduskoormuse ühtlasemat jaotamist naiste ja meeste vahel peaks riik reguleerima. Üks võimalus on reserveerida kindel ajaperiood (nt 1-3 kuud) lapsehoolduspuhkusest isadele. Naiste ja meeste võrdsem koduste tööde tegemine vähendaks naiste diskrimineerimist tööturul, lähendaks isa lapsele ning aitaks kaasa ka soolise palgalõhe vähenemisele. Pealegi tuleb tööjõupuuduse puhul arvestada, et Eesti naised on võrreldes meestega kõrgema haridustasemega ning seega oluline tööjõuressurss. Euroopa riikide kogemused ja statistika näitavad, et töö ja pereelu ühitamine on eelkõige võimalik juhul, kui abinõud toetavad nii naisi kui ka mehi. Seega aitab ka võrdsete võimaluste edendamine suurendada naiste panust tööturul.
Süsteemi kestlikkus on ohus
Juba praegu näeme, et tasakaalu puudumine sotsiaalvaldkonnas ähvardab tõsiselt ravikindlustuse jätkusuutlik-kust. Praxise prognoosid näitavad, et senise kulu-tulu struktuuriga jätkates ammenduvad haigekassa kogutud reservid seitsme aasta pärast. 2015. aastal on fookuses olnud kestlikkust veelgi enam ohustavad muudatused: järgnevatel aastatel kahandatakse sotsiaalmaksu (kuigi on lubatud, et ravikindlustusele kompenseeritakse vähenenud tulu
riigieelarve muudest tuludest), huvirühmad on avaldanud survet suurendada haigekassa rahalist koormust esimeste haiguspäevade hüvitamise arvelt. Struktuurset probleemi ei suuda lahendada ka valitsuselt haiglatele saadetud käsulauad teha kärpeid personali arvelt. Seega peituvad siin järgmistel aastatel lahendamist vajavad kriitilise tähtsusega küsimused.
Iga aastaga suureneb hoolduskoor-mus. Saar Polli ja Tartu ülikooli 2009. aasta uuring näitas, et Eestis on pereliikme hooldamisel ca 60 000 puudega inimest, vaid viiendik hooldusest toimub ametlikult. Seejuures langeb peamine koormus naistele – 62% puuetega inimeste peamistest hooldajatest on naised. Puuetega inimeste hooldamisele lisandub eakate hooldamine. Eestis on praegu enam kui 46 000 tööealisel inimesel hooldamiskohustus (inimesed, kes hooldavad regulaarselt eakat, haiget või puudega vähemalt 15aastast lähedast). Kolm neljandikku hooldajatest hindab oma hoolduskoormust suureks ning 18% hooldajatest on pidanud puudega lähedase hooldamise tõttu oma tööst-õpingutest loobuma või koormust vähendama. Viiendik hooldajatest hindab ka oma tervist halvaks ning üle poolel hooldajatest on mõni pikaajaline haigus või tervise-probleem. See mõjutab sotsiaalsüsteemi tasakaalu teenuste ja toetuste tarbimise suurenemise poole pealt – vananeva rahvastikuga kasvab ka hoolduskoormus. Teisalt tõmbab see endaga kaasa potentsiaalseid töökäsi, inimesed peavad (täiskohaga) töötamisest lähedaste hooldamise nimel loobuma.
Nii hooldaja kui ka hooldatav vajavad mitmesuguseid teenuseid. Vajalike teenuste kättesaadavus võib kohalike omavalitsuste lõikes olla väga erinev ning probleeme on sellega maapiirkondades. Tihti vajavad hooldatavad nii hoolekande- kui ka tervishoiuteenuseid, mille kättesaadavust raskendab asjaolu, et tervise- ja sotsiaalsüsteem on eraldi ning puudub tervikinfo, kust ja milliseid teenuseid on võimalik saada. Seetõttu võib juhtuda, et jäädakse kahe süsteemi vahele ja vajalikust abist ilma. Tervise-ja sotsiaalsüsteem on eraldi ka paljudes teistes Euroopa riikides, kuid seal on igal abivajajal juhtumikorraldaja, kes tagab, et inimene saaks kõik vajalikud teenused. Järgnevatel aastatel on vaja tähelepanu pöörata ka selle küsimuse lahendamisele. Sel aastal koostatakse sotsiaalministeeriumi juhtimisel heaolu arengukava ja olukorda on põhjalikult uuritud. Loodetavasti sisaldab arengukava ka konkreetset plaani.
2015. aastat iseloomustavad ettevalmistuste tegemine, eesmärkide ja prioriteetide seadmine. See ei ole halb. Nagu öeldakse: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Põhjalik eeltöö ja läbimõeldud tegevus on eduka poliitika eelduseks. Nüüd, kui prioriteedid on paigas ja ees seisvad katsumused teada, ootame tegutsemist ja plaanitu teostamist.