Miks peaks maksumaksja töötama ja ausalt makse maksma, kui riik laotab raha ilma piisava kontrollita laiali, küsib sotsiaalminister Siiri Oviir (pildil) praegust toetuste maksmise süsteemi kommenteerides.

Kui rakendus puuetega inimeste sotsiaaltoetuste süsteem, arvati, et toetuse saajaid on 70 000, nüüd on neid 100 000 ja seegi pole veel piir. Kas seadus on vildak, et toetuse saajate hulk lumepallina kasvab?
Seaduse ideestik on õige. Puuetega inimesed on olnud aastakümneid tähelepanu alt väljas – nad ei ole saanud vastavat abi ja nende sissetulekud on olnud väikesed. Kuid seaduse koostamisel jäi korralikult analüüsimata selle sotsiaalmajanduslik pool. Seadust oleks saanud samm-sammult rakendada.

Nüüd tulid kulud äkki ja kiiresti. Mille arvelt? Teiste riigile vajalike tegevuste arvelt – olgu ta haridus, tervishoid või mis iganes.

Kas väitel, et puudega inimesi on ühiskonnas ligi 10 protsenti, on tõepõhi all?

Jah, niisugune on üldlevinud arvamus. Kuid selle kümne protsendi sees on ka kerge puudega inimesed – need, kel on allergia või südamehäired või kes kokutavad. Kuid need inimesed ei vaja ju alati lisatoetust ja -teenust. Kui meil on 1,3 miljonit inimest ja praegu on puue määratud juba 100 000 inimesele, siis on see arv veidi liiga suur.

Kujunenud on olukord, et need, kes väga vajavad abi, ei saa seda, ja need, kes vajaksid hoopis teistsugust lähenemist, saavad seda.

Kas seaduse mõte piirdus tõesti vaid raha maksmisega?

Seaduses oli oluline rõhk teenuse osutamisel. Inimese häda ja õnnetust ju rahaga kinni ei maksa. Jah, majanduslikku olukorda see toetus mõnevõrra kergendab, aga inimene jääb ikka endaga mitte toimetulevaks.

Praegu ongi vähe edendatud rehabiliteerimis- ja ravivõimalusi, puudega inimesed on halvasti kaasatud tööturule, vähe on sotsiaalteenuseid. Seaduse eesmärgiks oli ikka eelkõige puudega inimese integreerimine ühiskonda – et ta tunneks ennast osana ühiskonnast.

Kas selles, et nii hulgaliselt on määratud puudeid, võib mingil moel süüdistada ka perearste?

Ma ei süüdistaks kedagi. Oleme mõned otsustused teinud kergekäeliselt, põhjendusena toome, et Euroopas on ju nii. Selleks, et me saaksime kõiki Euroopa reegleid üle võtta, peame küpsema, meie haldussuutlikkus peab kasvama. Väga õigeid ja häid seadusi üks-ühele maha kirjutades ei saavuta me alati õigeid ja häid lahendusi, sest meie haldussuutlikkus ei ole veel sellisel tasemel.

Eelmine sotsiaalminister, mõõdukas Eiki Nestor süüdistab teid selles, et peate puuetega inimesi teisejärguliseks ning eirate euroopalikke põhimõtteid?

Eiki Nestor käitub tüüpilise poliitikuna ja otsib meie sõnadest seda, mida seal ei ole kunagi olnud. Kui peaksime puuetega inimesi teisejärguliseks, siis esitaksime Riigikogule taotluse selle seaduse kehtetuks tunnistamiseks. Meie taotleme aga seda, et üks õilis eesmärk kõige paremal viisil realiseeruks.

Kas puudega inimene on sellest õnnelik, et tal on hooldaja, kes saab 200 krooni ja elab Tartus, samal ajal kui abivajaja elab Tallinnas? Ka niisuguseid asju oli, ehkki nüüdseks on süsteem mõnevõrra korrastunud.

Kuidas tagada see, et toetus läheks tõesti abivajajale?

Oleme kavandanud mõned seaduseparandused. Näiteks teeme ettepaneku, et hooldajatoetust ei saa määrata inimesele, kes on registreeritud töötuks. Ja hooldajatoetust saab määrata maksimaalselt kolmeks aastaks, senise eluaegse asemel. Seaduseparandusega kavatseme sätestada ka selle, kellel on võimalik esitada vaideid määrangute kohta – enne seda võimalust üldse ei olnudki.

Suur sõda on taas tekkinud üliõpilastele makstava toimetulekutoetuse ümber. Kõlavad hüüded, et sotsiaalminister Siiri Oviir ei hinda üliõpilasi, ehk isegi vihkab neid.

Iseenesest see, et noor inimene on üliõpilane, ei anna talle alust vaesustoetusele. Ehkki toimetulekutoetuse eesmärgid ja selle sihtgrupid on praegu erinevates seadusaktides kas halvasti defineeritud või suisa defineerimata, on toimetulekutoetus siiski viimane abinõu – kui tõesti kuidagi enam ei saa, siis inimest toetatakse.

Toimetulekutoetuse piiri (500 krooni kuus), mis kehtib meil ka juba pikka aega, ei ole tõstetud seepärast, et seadustes ja teistes õigusaktides olevate mustade aukude tõttu võivad kõik, kellel vähegi viitsimist, selle endale vormistada. Eriti, kui nad ütlevad: paberite järgi on mul õigus, kui te mulle toetust ei määra, ma kaeban teie peale! Kaevates jääb õigus kaebajale.

Nii olemegi suure hulga raha jaotanud suure hulga inimeste peale, ja need, kes tõesti hädas on, saavad nii pisku summa, et sisulist kasu neil sellest ei ole. Toimetulekutoetuste arvestamise peale kulub terve ametnike armee, aga vaesus ühiskonnas eriliselt ei vähene.

Sotsiaaltoetuste efektiivsust uurinud poliitikauuringute keskus Praxis tuli järeldusele, et vaid 37,7 protsenti toetustest saavad need, kes seda tõesti vajavad. Midagi on ju siis viltu.

Üliõpilased apelleerivad oma toetuse saamisel oma põhiseaduslikele õigustele.

Väidetakse, et kui üliõpilane ei saa toetust sellepärast, et ta on üliõpilane, siis me justkui rikume põhiseadust. Mida on üliõpilaste suust muidugi erakordselt kurb kuulda, sest üliõpilase puhul eeldan ma veidi kõrgemat õpetuse taset, ka meie põhiseaduse põhjalikumat tundmist.

See, kui sa oled tudeng, ei lükka sind ju automaatselt perekonna ringist välja. Üliõpilased arvavad, et kui nad saavad 18 aastat vanaks, on nad kohe iseseisvad inimesed. Jah, kui üliõpilane abiellub, loob oma pere, siis küll. Aga kui noor tuleb ühest kohalikust omavalitsusest teise, siis ei tähenda see ometi, et side perekonnaga kaob. Ja kui see on nii, siis miks võitlevad üliõpilased transpordihüvitiste eest?

Ja kui üliõpilane on automaatselt iseseisev, siis miks on vanematel õigus arvestada lapse õppekulud oma kuludest maha? Või miks ei nähta seda, et uues ravikindlustuse seaduses on tõstetud ravikindlustusega tagatud õppurite iga 24 eluaastani?

Ma ei võitle üliõpilaste vastu. Nende hulgas on neid, kes tõesti toime ei tule, kelle pered ei suuda neid toetada ja kes õpivad hästi.

Kuid sellist üldist toetamist jätkates jõuame kiiresti selleni (kui ei ole juba jõudnud), et need, kes tõesti abi vajavad, ei saa piisavalt toetust ja nad on sunnitud õpingud katkestama. Aga mis siis, kui just see osa on meie tulevane vaimueliit?

Kas ei peaks siiski rakendama õppetoetuste süsteemi? Sellest küll räägitakse palju, aga see kipub ikka ja jälle toppama?

Täpselt nii. See, et mõni süsteem ei ole oma tööga lõpule jõudnud ja selle asemel on asunud sotsiaalministrit süüdistama, on demagoogiline võte.

Kes kontrollib, et inimene ei võtaks toetust mitmest kohast?

Täna tegelikult puudub kontrollimehhanism. Registrid ei ole omavahel ristkasutuses, ja mis hullem – registripäringud on rahalised. Nii otsustas eelmine valitsus. Üks päring maksab 1 kroon 37 senti. Meie oleme sotsiaalregistrite vastutav valdaja, aga me peame päringute tegemise pealt maksma.

Eesti kohalikud omavalitsused ei suple just rahas, otse vastupidi, enamik omavalitsusi on hädas. Nii jäetaksegi päringud tegemata, kergem on see tavaline 500 või tudengite puhul enam kui 900 krooni välja maksta.
Kas ei oleks aga siiski loogilisem teha päringuid tasuta. Nii hoiaksime kokku kümneid miljoneid kroone. Tegelikele abivajajatele oleks see oluline abi. Nii võiksime rääkida vaesuse leevendamisest.

Praegune süsteem võimaldab siis ju pettust.

Just nimelt. Toon mõned näited. Perekonnal on nõukogude ajal ehitatud kolmetoaline eraldiasetsevate tubadega korter. Seega saab igale toale sõlmida eraldi lepingu ja määrata talle suvalise hinna. Avastasime, et ühele toale oli pandud rendiks 1200 krooni, seega selline eluaseme kulu, mida tudengil ei ole. Ja ta sai 1200 krooni toetust ja kuna tal ei jäänud raha elamiseks, siis sai ta veel 500 krooni toimetulekuks. Ja, uskuge mind, see ei ole ainuke selline juhtum.

Kas on kavas korrastada ka töötu abiraha süsteemi ning minna siin passiivsetelt vormidelt – pisku töötu abiraha maksmiselt – üle aktiivsematele ehk sundida inimest naasma tööjõuturule, kas siis otse või ümberõppe teel?

Selliseid ettepanekuid on teinud sotsiaalministeeriumi ekspertrühm. Täna on alampalk ja paljud pisikesed toetused summeerituna peaaegu ligilähedased. Ja nii ei ole paljudel motivatsiooni minna tööle, puudub isegi motivatsioon õppida. Seepärast ma ei poolda toetuste tõstmist.

Me peame eelkõige siingi jõudma selleni, et toetused jõuaksid tõeliste abivajajateni. Alles siis tõuseb päevakorda toetuse tõstmine. Toetuste esmane tõstmine vähendaks veelgi motivatsiooni.

Pealegi on kummipaelana veniv ka definitsioon «sobiv» töö. Kui ikka ei taheta tööd vastu võtta, siis seda ka ei tehta, poetakse sobiva töö puudumise taha. Teistes riikides on nii, et teistkordsel töö mitte vastuvõtmisel jääb inimene ilma igasugusest toetusest. Eesmärk on just see, et mitte jätta inimest pikaks ajaks toetuste peale – selline olukord degradeerib inimest. Neid inimesi aktiivsesse tööellu tagasi tuua on väga raske, kui mitte võimatu.

Praegu piseneb ka töötu abiraha paljude inimeste vahel, kellest suur osa ei tahagi tegelikult tööle minna. Sellegi raha sihipärase kasutamisega saame aidata neid, kes tõesti abi vajavad.

Minu eesmärgiks on korrastada kogu toetuste süsteemi nii, et see jõuaks nendeni, kes seda tõesti vajavad – olgu tegemist puuetega inimeste, üliõpilaste, töötute või teiste ühiskonnagruppidega.

Mis juhtub vanaviisi jätkamisel?

Kui me jätkame vanaviisi, makstes toetust kõigile, kes vaid küsida oskavad, vähendame me sellega ka maksumaksja motivatsiooni. Ja viime maksumaksja jälle mustalt töötama. Miks peab ta töötama ja ausalt makse maksma, kui riik laotab ilma piisava kontrollita raha laiali.

Allikas: Siiri Oviir: toetuste süsteem vajab korrastamist, PM