Lauri Leppik
sotsiaalanalüütik

Iseenesest tasakaalukas lähtekoht. Mida veel ühelt sotsiaalpoliitiliselt programmilt oodatagi, kui just abi neile, kes tõesti hakkama ei saa, ja võimalusi neile, kes peaksid endaga hakkama saama.

Koalitsioonileppest paistab uue valitsuse sotsiaalpoliitiline nägu ja kui see nägu ongi ehk natuke paremale poole viltu, oleks ülekohtune anda hinnanguid näo kuju järgi.

Oluline on siiski see, kas pakutavad lahendused suudavad lahendada neid probleeme, mis ühiskonna ees seisavad.

Positiivne perepoliitika

Alustaks positiivsest, ja meeldivaid jooni on õigupoolest mitu. Esiteks muidugi perepoliitika pakett, mille massiivsus lausa sunnib uskuma, et kui kõik see ka sündimust tõsta ei aita, siis vist ei aita mitte miski. Samas jääb just leppe sellest osast õhku mitmeid küsitavusi, ent neist veidi hiljem.

Esmakordselt tunnistatakse koalitsioonileppes sotsiaalsete probleemidena vaesust ja kihistumist ning lubatakse nende leevendamisele laiemat tähelepanu pöörata.

Samas on sümpaatne, et seniseid sotsiaaltoetusi ei hakata valitud peade kaemuse järgi pea peale pöörama, vaid enne muutmist plaanitakse läbi viia põhjalik analüüs.

Hea on ka, et lubatakse säilitada pensionisüsteemi stabiilsus ja jätkusuutlikkus.

Ja lõpuks, aga mitte viimaseks, torkab silma rõhuasetuse siirdumine toetustekeskselt sotsiaalpoliitikalt teenustekesksemale. Otsesõnaliselt lubataksegi leppes raha juurde üksnes noortele emadele.

Teistele pakutakse raha asemel teenuseid, toetavat sõna ja õlalepatsutust. Leping nimetab turvakodusid, tugiõpilasvõrgustikku, perenõustamiskeskusi, vabatahtlikke tugiisikuid, isikliku abistaja ja tugiisiku teenuseid puuetega inimestele ning rehabilitatsioonisüsteemi arendamist.

Senine sotsiaalpoliitika ongi ilmselt liiga palju tiirelnud toetussummade ümber. Samas võtab uus valitsus sotsiaalteenuste arendamise lubadusega ka paraja riski, sest valitsuse või konkreetsemalt sotsiaalministri roll on siin peamiselt protsesse käivitav.

Tegelik töö sotsiaalteenuste pakkumisel lasub suuresti kohalike omavalitsuste ja nende sotsiaaltöötajate turjal, kellest siis lõpuks sõltubki, kas uuel koalitsioonil selle lubaduse elluviimine õnnestub või läbi kukub.

Tõsi, leppe eelarve- ja majanduspoliitika osas lubab valitsus kehtestada omavalitsuse pakutavatele teenustele miinimumstandardid, mille üle teostatakse riiklikku järelevalvet, ja võib uskuda, et see puudutab ka sotsiaalteenuseid.

Meeste jutt naistele

Positiivse kõrval on leppes aga ka küsitavusi, selgusetut ja segast. Paradoksaalselt on sellist enim just perepoliitika osas. Kummastav on kindlasti see, et koalitsioonileppe koostajate maskuliinne seltskond kasutas perepoliitika osas kaheksal korral sõna «ema», ent mitte kordagi sõna «isa», jättes külma rahuga tähelepanuta Rein Taagepera kriitika (EPL 18.03.).

Nii jääb uuest perepoliitikast paratamatult mekk kui «meeste jutust naistele».

Erinevatest emapalga variantidest läks leppesse Reformierakonna ettepanek – emale säilitatakse varasem palk (ent mitte rohkem kui kolm keskmist) kokku 360 päevaks.

Reformierakonna ideed on siiski tempereeritud Rahvaliidu lubatud alampalgaga töötutele ja tudengitele.

Probleemi olemuse naelapea pihta tabas Tartu Ülikooli doktorant Kadri Koreinik (EPL 01.04.), osutades, et leppes väljapakutut on eksitav nimetada emapalgaks, sest tegemist ei ole lapsevanema töö tasustamisega alla aastase lapse hooldamise eest.

Varasema palga säilitamisega pigem ostetakse noored emad aastaks tööturult välja.

Sisulise diskussiooni jätkamiseks emapalga teemal oleks hea, kui leppe koostajad esitaksid oma argumendid, millele tuginedes varasemast palgast sõltuv toetus kõigile emadele võrdse toetuse üles kaalus.

Kui koalitsiooni üheks lipukirjaks on vältida laustoetamist põhimõttel «kõigile võrdselt vähe», siis ei peaks see ju tähendama, et kõik noored emad ei võiks saada võrdselt palju.

Lubadused pensioniteemal

Arusaamatu on ka jutt riiklikult garanteeritud õppelaenust 50 protsendi kustutamisest iga lapse kohta. Ilmselt on see siis meede, mis on suunatud sellele, «et alla 24-aastased tütarlapsed sünnitaksid rohkem». Ent sisuliselt – kas see tähendab, et «ideaalses peremudelis» ongi kaks last?

Kes perepoliitika osa kõrval heidab pilgu ka hariduspoliitika osale, märkab, et 1. septembrist 2004 käivitatakse õppetoetuste süsteem, ja seejärel on kavas järk-järgult loobuda õppelaenude riiklikust garanteerimisest. Nii et laenukustutamine ongi mõeldud kui ajutine abinõu?

Paistab, et lepingu koostajad on pikalt pead vaevanud, mida pensioniteemal lubada.

Lepingu projektis figureerinud pensioniindeksi muutmine otsustati lõpuks siiski välja jätta, selle asemel lubatakse kindlustada pensionäridele Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga määratud elatustase.

Leppe autorid on siin teinud näpuvea, sest koodeksi «omanik» pole mitte Euroopa Liit, vaid Euroopa Nõukogu.

Tavapensionärile on see viide koodeksile aga ilmselt üsna arusaamatu mõistukõne.

Inimesel, kes seda keerulises juriidilises keeles kirjutatud konventsiooni põhjalikult ei tunne, ei ole võimalik aru saada, kas koalitsiooni lubadus tähendab seda, et pensionid hakkavad nüüd senisest kiiremini tõusma, või hoopis seda, et senine pension on hea küll.

Ristiinimesele «tõlkimist» vajavaid lubadusi on paraku teisigi.

Kas nõustute Lauri Leppiku seisukohaga, et uus koalitsioonilepe liigub toetusekeskselt sotsiaalpoliitikalt teenusekesksele?

Eiki Nestor
Riigikogu liige (Mõõdukad)

Olen Lauri Leppikuga sajaprotsendiliselt nõus, sest unustatud on näiteks esimese lapse toetuse viimine 300 kroonini, üksikvanema toetuse tõus ja palju muud.

Poliitikuna esitan hoopis teist laadi küsimuse – miks nii tehakse. Nii nagu kogu lepe, on ka sotsiaalpoliitika väga Reformierakonna nägu.

Res Publica nägu on veel teadmata ja Rahvaliidult ei paista leppes kulmukarvagi.

Toetuste tõstmine on reformistidele vastumeelt, sest nende veendumuse järgi ei jäävat toetuse saaja lisatavaga kunagi rahule.

Teenuste suurendamine on aga poliitiliselt ilus ja võrreldes toetustega ka raskesti mõõdetav. Ikka saab ju väita, et läks paremaks.

Teenuste suurendamise vastu ei saa kindlasti kellelgi midagi olla, ei aita aga standardid ise, vaid eelkõige raha nende täitmiseks.

Kas aga sama leppe maksupoliitilised otsused annavad põhjust arvata, et see raha on tulevasel võimuliidul olemas? Ei anna. Nende maksupoliitiliste otsuste ajaline graafik võtab aga igalt tulevaselt ministrilt võimaluse väita, et üks või teine suurepärane plaan jäi täitmata rahaliste võimaluste puudumise tõttu. Kvaliteetsed avalikud teenused ei ole kindlasti vähem kulukad kui toetused.

Kirjapandust enam teeb murelikuks võimuliitlaste retoorika, kus häbenemata vastandatakse ühtesid abivajajaid teistele, ja see on inetu.

Loodetavasti jätkub võimumeestel aega võrrelda Mõõdukate pakutud emapalga lahenduse ja leppes toodu erinevusi. Pidi ju tulema uus poliitika, ehk saame kokkuleppele.

Külvar Mand
Riigikogu liige (Res Publica)

Lauri Leppiku Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioonileppest tulenev küsimusepüstitus pakub kahtlemata huvi, nagu ka tema poolt leppest tuletatud järeldused.

Aga juba aastaid on räägitud, et Eesti on muutumas sotsiaaltoetuste riigiks. Et see nii on, tasub tutvuda näiteks poliitikauuringute keskuse Praxis juba palju tsiteerimist leidnud uuringuga, mille kohaselt kaks toetuskrooni kolmest ei lähe sinna, kuhu vaja.

On selge, et praegune sotsiaaltoetuste süsteem soosib mittetoimetulekut, ning seetõttu oleme veendunud süsteemi analüüsi vajalikkuses.

Analüüsile tuginedes on võimalik välja töötada teenusekeskne toetuste osutamine.

Koalitsioonilepe ei ole tegevusjuhis ja ei saa sisaldada kõigile üksikprobleemidele lahendusi.

Toetuse saamise põhimõtteks peab olema selle sihipärane kasutamine ja tõelise abivajajani jõudmine, millega praegune toetuste süsteem «kõigile võrdselt vähe» ei ole hakkama saanud.

Sotsiaalset turvalisust ei taga mitte ainult abiraha, vaid terviklik valdkonna käsitlus.

Allikas: Rõhk teenustekesksele sotsiaalpoliitikale, PM