Eesti parlamendivalimiste ajaloo ilmselt ühe ambitsioonikama valimislubaduse täitmisega pole Reformierakond jõudnud veel poolele teelegi.

Eesti poliitikas on vähe antud selliseid lubadusi, mida tsiteeritakse ja visatakse lubajale nina peale veel seitse aastat hiljemgi. Enne 2007. aasta riigikogu valimisi andis Reformierakonna esimees, toonane peaminister Andrus Ansip ilmselt seni ühe mastaapseima lubaduse üldse: „Viime Eesti viie jõukaima Euroopa riigi hulka!” Valimisvõit tuli, Ansip jäi peaministriks. Kõlava lubaduse täitmise tähtajaks määras Reformierakond endale 15 aastat. Pool sellest ajast on läbi ja tuleb tõdeda, et isegi poolest rikaste riikide hulka jõudmise teest on Eesti pehmelt öeldes veel väga kaugel.

2006. aasta kevadel ei tundunud see missioon sugugi nii võimatu. Ansip ütles siis, et Eesti majandus kasvab ligi 10% võrra aastas, sündide arv kasvab ja kindlustunne tuleviku ees võimaldab ettevõtjatel investeerida ja töökohti luua.

„Mõned analüütikud ennustavad, et saavutame Euroopa keskmise taseme 30 või 31 aasta pärast. Neid analüütikuid ma küll ei usu,” sõnas Ansip Eesti Päevalehe online-intervjuus 2006. aasta novembris. Tõepoolest, kõik näitajad tol ajal paranesidki, mis neist aga järgmistel aastatel edasi sai, seda vaata kõrval olevalt graafikalt.

Ansipi seitsme aasta tagust veendumust ei maksa ilmselt siiski kahtluse alla panna, küllap Reformierakond ja selle juhid just seda uskusidki. Ja mis veel tähtsam: just seda uskusid ja isegi ootasid ka valijad. Suhtekorraldusbüroo Powerhouse juhataja Janek Mäggi sõnul oli 2006. aasta lõpp aeg, mil eraisikute laenujääk oli kolme aasta jooksul 80 miljoni võrra suurenenud. „Majandusse paisati meeletu kogus raha, tekkis heaolutunne, et me olemegi nii head, suudamegi oma teenuseid müüa,” sõnab ta. „Tundus, et oleme ülivõimekad, teeme Saksamaale ja Luksemburgile ära. Et oleme peaaegu sama võimekad.” Iga valimislubadus võtab Mäggi sõnul kokku mõtted, mis ühiskonnas parasjagu valitsevad. 2006.–2007. aastal levis inimeste seas paaniline soov rikastuda. „Valitses raha, rikkuse ja ilusa elu nälg. Viie rikkaima lubadus sobis sellesse konteksti imehästi. See kajastas ühiskonna üldist meelsust sellest, kuhu tahetakse jõuda,” selgitab ta. Sealt tekkis seda lubadust ümbritsev tähendusväli, mis aga muutus Mäggi sõnul erakordselt kiiresti naeruväärseks, sest väliskeskkond muutus kiiresti.

Reformierakonna toonane peasekretär Kristen Michal soovib partei lubadust kaitsma hakates esmalt meenutada erakonna varasemaid lubadusi, mis on ka varem keskendunud inimeste sissetuleku suurendamisele. Näiteks 1995. aastal oli partei platvormi koondav loosung „Arukus ausse, jõukus majja!”. „Ka 1999. aasta valimistel soovisime, et keskmine palk tõuseks 2003. aastaks 9000 kroonini. Selle eesmärgi saavutasime küll mõni aasta hiljem,” ütleb ta. „„15 aastaga viie Euroopa jõukama riigi hulka!” oli meie programmi kokkuvõttev katusloosung. Kui unistada, siis julgelt.”

Määratult pikk tee

See oli mõeldud koosnema mitmest eri aspektist, nagu majanduskasv, ettevõtlusele heade tingimuste loomine, töötajate loodava väärtuse suurenemine, palkade ja tarbimisvõime kasv, samuti pensionitõus. Selle kõige poole on Reformierakond oma valitsemisajal Michali jutu järgi ka liikunud. „Esiteks – ettevõtluskeskkond ja -vabadus, mis majanduskasvuks on väga vajalikud, on hästi tagatud. Teiseks – maksud ja maksustruktuur. Ka siin on liigutud ettevõtlust ja seeläbi majanduskasvu pärssivate maksude vähendamise teed,” toob ta näiteid.

Selle kõige tulemus on Michali hinnangul see, et Eesti on Euroopas SKT kasvu poolest kõige kiiremate kasvajate hulgas – isegi viie kiirema hulgas. Veelgi enam, Eesti SKT on viimase kümne aastaga pea kahekordistunud. „Kui vaadata meist eespool olevaid riike, siis on näha, et saime oma kiire kasvu faasis kindlasti rohkem kriisiga pihta kui teised riigid. Samas oleme kriisist ka edukalt väljunud,” ütleb Michal.

See kõik on kahtlemata õige. Kindlasti on Eesti viie kõige kiirema SKT kasvuga riigi hulgas. Aga Reformierakonna lubaduse sisu oli mitte olla kõige kiirem kasvaja, vaid reaalselt olla kõige rikkamate riikide seas. Praeguseks on paraku tõde selline, et üks kiiremaid SKT kasve on Eestit Euroopa Liidu keskmisele ainult natuke lähemale viinud. Sealt viie kõige rikkamani on veel määratult pikk tee.

Mõttekoja Praxis majandusprogrammi juht Katrin Pihor rõhutabki, et enne kui saame hakata pürgima viie rikkaima Euroopa riigi hulka, peaks meie tulutase esmalt jõudma järele EL-i keskmisele. Kui raske ainuüksi see saab olema, tõendab Pihor grammikese majandusteadusega. Tulutasemete ühtlustamise puhul räägitakse nominaalsest ehk hinnakonvergentsist ja reaalsest ehk tulukonvergentsist. Hinnakonvergents tähendab Eesti hinnataseme ühtlustumist EL-i riikide keskmise hinnatasemega. Tulukonvergents aga tähendab elanikkonna reaalsete sissetulekute taseme lähenemist EL-i tasemele. Riigi rikkuse puhul peetakse silmas just seda viimast.

„Tagaajava riigi majandus peab lihtsalt kasvama kiiremini kui riigi majandus, kellele järele püütakse jõuda,” nimetab Pihor lihtsa tõe. Kuni 2008. aasta kriisini läkski Eestil kõik ootuspäraselt ja majandus kasvas EL-i keskmisega võrreldes kiiremini. Nagu ütles ka Michal, kriisist on Eesti küll kiiremini välja tulnud, kuid mitme riigi kasvutempo läheneb Eesti omale jõudsalt.

Nullilähedane tõenäosus

Teadlased, keda Ansip uskuda ei tahtnud, hindasid 2000. aastate algul, et Eestil kuluks EL-is 2000. aastal valitsenud arengutasemele jõudmiseks 20–28 aastat. „Kui aga ka EL-i majandus kasvab, siis jõuaks Eesti SKT tase EL-i omale järele optimistliku stsenaariumi korral 31 aastaga, pessimistliku korral võib aega minna üle 60 aasta,” meenutas Pihor.

Kõrval olev graafika väljendab niisiis nukrat tõde: viie rikkaima EL-i liikmesriigini on Eestil kaks korda pikem maa kui EL-i keskmise tulutasemeni. „Praeguseks on konvergentsi tempo aeglustunud ning hädasti oleks vaja uusi impulsse, et me üldse EL-i keskmiselegi järele jõuaksime,” tõdeb Pihor.

Kristen Michal kinnitab, et erakond ei tagane oma 2007. aasta valimiste eel antud lubadusest. „Eesmärk Eesti inimeste sissetulekute ja heaolu kasvust jääb jätkuvalt kehtima. Paremad teenused, kõrgemad pensionid. See ei aegu,” tõotab ta. „Eesmärk on reaalne ja kindlasti valijate huvides nii täna kui ka homme. Me ei saa täna keegi 100% kindlusega väita, kas 2022. aastal oleme viie jõukama või näiteks „ainult” kümne jõukama hulgas. Kuid usun, et sellise eesmärgi nimel tegutsemist maha ei tehta. Pingutame kindlalt edasi.”

Pingutada muidugi tuleb, kuid nüüd, seitse aastat hiljem, võib kindlasti küsida: kas oleme vähemalt poolel teel? Janek Mäggi näeb peamiselt seisakut. „Eesti majandus on tegelikult vegeteerinud 20 aastat. Kui lahutada sisse pandud raha hulk ja EL-i toetused, siis väärtus, mis siin ise on loodud, on imepisike,” nendib ta. „Tõenäosus, et see [viie rikkaima hulka jõudmine] üldse kunagi juhtub, on natuke üle nulli. Meil pole tarbijaid ja nende arv kogu aeg kahaneb.”