Rääkides vanemaealisest tööjõust, tekib esimesena küsimus, keda üldse lugeda vanemaealiseks. Küllap teame igaüks oma kogemusest, et nii nagu leidub elurõõmust pakatavaid tegusaid seitsmekümneseid võib kohata ka rahulolematuid ja saamatuid kolmekümneseid.

Vanus on suhteline ning igapäevaselt tuleb hinnangu andmisel lähtuda ikka inimesest endast. Tööturualastes uurimustes ja ka poliitika kujundamisel tahaksime aga siiski tõmmata kuskile piiri. Et töötajate osakaal kõigist antud vanuses inimestest hakkab enamasti vähenema pärast 50-ndat eluaastat, käsitletaksegi tööturualastes uurimustes vanemaealistena enamasti just selle vanusepiiri ületanuid.

Pilk statistikapeeglisse näitab, et meie vanemaealistest töötab võrreldes Euroopa eakaaslastega rohkem inimesi ning kui juba, siis ikka täisajaga. Kui Euroopas lõpetab üle viiekümnese tööelu enamasti pensioniõiguse teke, siis meie kuldses eas töötajad loobuvad töötamisest eelkõige kehva tervise tõttu.

Sarnased oleme selle poolest, et nii meil kui ka mujal on vanemaealistel koolitusele asja harva ning arvutiga ei olda just sinasõbrad. Tänane reaalsus kõneleb seega, et küpses eas töise ja toimekana püsimiseks tuleb enam hoolida oma tervisest, teha tööd tervisthoidvas keskkonnas ning oma oskusi pidevalt täiendada.

Kui demograafia häirekell on mitmel pool Euroopas nii valitsused kui ka tööandjad ammu tegutsema pannud, siis Eestis seni veel häid näiteid tööelu pikendamise toetamiseks napib. Veel paar aastat tagasi tunnistas enamik tööandjatest, et nad ei ole vananemisega seotud riske enda ettevõtte jaoks hinnanud.

Parem lugu pole ka valitsuse plaanidega. 2012. aastal valmis Euroopa aktiivsena vananemise aasta kiiluvees küll „Aktiivsena vananemise arengukava aastani 2020“, kuid selle rakendamiseni pole siiani jõutud. Tõsi, selle nädala keskel saabus uudis, et sotsiaalministeeriumis on valmimas heaolu arengukava, kuhu on nüüd koondatud ka vanemaealisi puudutavad teemad.

Jääb loota, et ehk jõutakse seekord ka tegudeni. Enamgi veel – üle viiekümnesed töötavad võrreldes kõigi töötajatega enam just hariduses, tervishoius ja sotsiaalhoolekandes, mistõttu võiks riik kui tööandja näidata nutikate lahendustega erasektorile eeskuju.

Seevastu näiteks Belgias loodi sotsiaalpartnerite ja riigi tööhõiveameti koostöös 2001. aastal eraldi fond, mille eesmärgiks on parandada üle 45-aastaste töötajate töötingimusi. Muuhulgas rahastatakse fondist projekte, mis aitavad vähendada füüsilist või psühholoogilist ülepinget tööelus, parandada töökoha ergonoomikat või õpetada töötajaid toime tulema uue tehnoloogiaga.

Osa kuludest katavad seejuures tööandjad. Saksamaa keemiasektori tööandjate ja -võtjate esindusorganisatsioonid sõlmisid aga 2008. aastal nn tööelu ja demograafia kollektiivleppe, millega loodi demograafia fond. Sellest rahastatakse nii töökoha tervisthoidvamaks muutmisega seotud tegevusi kui ka töökoha ja -aja paindlikkust soosivaid lahendusi. Mitmel pool mujalgi on riik rahastanud töötute kõrval ka väheste oskustega vanemaealiste töötajate koolitamist, lähtudes kas töötaja enda või sektori vajadustest.

Kuid isegi juhul kui töötame kauem ning suudame kaasata võimalikult paljud täna mittetöötavatest inimestest, ei õnnestu meil praegust töötegijate arvu säilitada. Seetõttu ei saa mööda ka vajadusest leida täiendavaid töökäsi piiri tagant. On aeg hakata harjuma mõttega, et tuleviku tööjõud on vanem, kogenum ja multikultuursem.

Vaata statistilist ülevaadet vanemaealiste kohta tööturul.