28. märts 2005. Eluasemepoliitika on teiste halduspoliitikate (nt hariduspoliitika, tervishoiupoliitika jms) hulgas pälvinud kodumaiste poliitikakujundajate seas kahetsusväärselt vähe ning ühekülgset tähelepanu.

Eesti riigis puudub sotsiaal- ja majanduspoliitika eesmärke siduv ühtne lähenemine probleemide lahendamisele eluasemesektoris. Kasvavaks probleemiks on eluasemete kättesaadavus, seda eriti noortele peredele. Samuti on suur osa elamufondist lagunevas seisus, elanikel napib oskusi ja võimalusi olukorda parandada.

Poliitikauuringute Keskus PRAXIS ja Eesti Linnade Liit esitlesid esmaspäeval, 28. märtsil 2005 raamatut “Eluasemepoliitika üleminekuriikides”. Trükise elektrooniline versioon.

Publikatsiooni autoriteks on Anneli Kährik, Martin Lux, Jüri Kõre, Margus Hendrikson ja Ille Allsaar.

Poliitikauuringute Keskus PRAXIS juhtimisel on valminud raamat „Eluasemepoliitika üleminekuriikides“, mis võtab kokku kuut Kesk- ja Ida-Euroopa riiki (Eesti, Poola, Bulgaaria, Rumeenia, T¨ehhi ja Slovakkia) võrrelnud eluasemepoliitika uuringu tulemused, ning esitab soovitused eluasemepoliitika väljakujundamiseks. Raamatus hinnatakse senise poliitika efektiivsust riiklikul ja kohalike omavalitsuste tasandil. Enamasti keskendutakse poliitika mõjule eluasemete kättesaadavuse parandamisel ning eluasemete korrashoiu saavutamisel.

Raamatus tuuakse välja põhilised tegurid, millest eluasemepoliitika edukus seisneb, ja konkreetsed näited, millistes riikides on praktiseeritud tulemuslikke poliitikameetmeid. Eraldi peatükk on pühendatud Eesti olukorra hindamisele ja soovitustele eluasemepoliitika kujundamiseks.

Raamatu väljaandmist on toetanud Avatud Ühiskonna Instituut Budapestis, Euroopa Komisjon, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Sotsiaalministeerium.

Ettekanded:

Eluasemereform, Jüri Kõre
Eluasemepoliitika riiklikul tasandil, Anneli Kährik