Sotsiaaltoetused ei mõjuta eriti vaesust, ei motiveeri inimesi tööle asuma ning pole toimetulekuraskustes elanike olukorra leevendamiseks piisavad, järeldub poliitikauuringute keskuse Praxis uuringust.

Uuringus «Sotsiaaltoetuste efektiivsus ja mõju tööjõupakkumisele» uuriti kolme sotsiaaltoetuse liigi – töötushüvitised (töötuskindlustushüvitis, töötu abiraha ja koondamishüvitis), sotsiaalabi (toimetulekutoetus) ja peretoetuste (lastetoetus) – mõjusid inimeste majanduslikule seisule ning tööturule.
Kui OECD riikides on töötushüvitiste saamise kriteeriumid viimastel aastatel oluliselt karmistunud, on töötu abiraha saamise tingimused Eestis muutunud tunduvalt liberaalsemaks ega stimuleeri töötuid tööd otsima. Kuigi töötu abiraha on Eestis väike, on samas koondamishüvitised küllalt suured ning ka töötuskindlustuse määrad arvestataval tasemel.

«Tööjõu pakkumise seisukohalt oleks töötuskindlustuse rakendumisel otstarbekas seniseid koondamishüvitisi vähendada,» leidsid uuringu autorid. «Kõrged koondamishüvitised ühes uute töötuskindlustushüvitistega kahandaksid vabanenud tööjõu tööotsimise motivatsiooni ja paisutaksid ebaotstarbekalt tööjõukulusid.»

Uuringu autorite nägemuse kohaselt tuleks toetussüsteemides seada suurem rõhuasetus aktiveerivatele elementidele, sh muuta toetuste saamise kriteeriume rangemaks ning defineerida iga toetuse eesmärk ning sihtrühm. Töötu abiraha saamiseks tuleks aktiivselt tööd otsida ja osaleda tööhõiveametite pakutavates tööturuteenustes.

Toetused mittevaestele

Uuringus rõhutati ka vajadust hoida miinimumpalga ja toetuste vahel tunnetatavat vahet, sest mõnedes piirkondades on kasulikum elada toetustest kui miinimumpalga-lähedase palgaga tööle siirduda.

Töötamise ja mittetöötamise dilemma puudutab ligi 72 000 inimest, kes oleksid võimelised töötama, kuid ei tööta ega oma arvestatavat põhjust mittetöötamiseks. Eesti tööjõu-uuringu andmetel polnud 2000. aastal 89 500 töötut nõus töötama alla 2000-kroonise kuupalgaga.

«Tänane miinimumpalk (1850 krooni kuus – A. R.) ei motiveeri suurt osa mittetöötavatest isikutest töötama. Koos sotsiaaltoetuste määrade tõstmise ja kvalifikatsioonitingimuste karmistamisega oleks seega otstarbekas tõsta ka miinimumpalka,» märgiti uuringus.

Vaadates sotsiaaltoetuste jagunemist vaeste ja mittevaeste perede vahel selgus, et vaesuses elavad pered said vaid 32,3 protsenti sotsiaaltoetusteks eraldatavatest summadest ning mittevaesed koguni 67,7 protsenti.

Vaesteks loeti pered, kelle tulud ühe leibkonnaliikme kohta ulatusid 2000. aastal keskmiselt 1047 kroonini ning keda oli kokku 15,5 protsenti Eesti peredest.

Ilma uuritud sotsiaaltoetusteta oleks vaeste perede osakaal ulatunud 18,4 protsendini ehk toetused vähendasid vaesust 2,9 protsendipunkti võrra. Kõige enam vähenes vaesus tänu sotsiaaltoetustele paljulapseliste perede ja üksikvanemaga perede hulgas, vastavalt 13,0 ja 10,6 protsendipunkti võrra.

Vaesteni jõudis suhteliselt rohkem ehk ligi pool jaotatud töötu abirahast. Samal ajal said otseselt vaestele peredele mõeldud toimetulekutoetustest vaesed pered vaid 37,7 protsenti.

«Eestis on toetuste roll vaesuse vähendamisel ebaoluline, mistõttu vajaks nimetatud toetuste maksmise põhimõtted läbivaatamist,» väideti uuringus. «Selleks, et tõsta kõikide vaeste perede sissetulekud valitud vaesuspiirini, kuluks ligi miljard krooni ehk 3,5 protsenti riigieelarvest.»

Kaotavad väärtust

Võrreldes nende kehtestamise ajaga kümmekond aastat tagasi on kõik kolm toetuseliiki kaotanud oma reaalväärtusest ligi poole.

Töötu abiraha reaalväärtus moodustas mullu jaanuaris vaid 44 protsenti oma 1992. aasta juuli väärtusest, lapsetoetuse reaalväärtus samal ajal 43 protsenti ning toimetulekutoetuse reaalväärtus oli 58 protsenti 1993. aasta septembri väärtusest.

«Nimetatud toetuste reaalväärtuse säilitamiseks praegu kehtivate toetuste kriteeriumite alusel puuduvad riigil ressursid,» tõdeti analüüsis.

Sellest tulenevalt soovitati uuringus toetuste saamise kriteeriumid läbi vaadata. Näiteks lapsetoetuste puhul soovitatakse universaalse süsteemi kõrval suurendada selektiivseid toetusi kõige suuremas vaesusriskis olevatele leibkondadele, nagu näiteks paljulapselised pered ja üksikvanemaga lapsed.

Sotsiaalministeeriumi osaliselt rahastatud analüüsi koostasid Arvo Kuddo, Lauri Leppik, Reelika Leetmaa, Andres Võrk ja Mai Luuk.

Allikas: http://www.postimees.ee/1934791/praxis-eestis-makstavad-toetused-ei-taida-oma-eesmarki, PM