Siseministeerium on asunud vabatahtlikkuse suunda jõuliselt edendama ja põhjusi pole vaja sügavalt kaevata – kõigile on selge, et riik, kus on hoolivad kodanikud, kes panustavad ühiskonda tasu saamata, on tugevam ja jätkusuutlikum.

Peale selle võimaldab vabatahtlik töö riigil ka kokku hoida – vabatahtlike töö väärtust ja mahtu arvestades on selgelt näha märkimisväärne panus riigi sisemajanduse kogutoodangusse.

Teisalt pole siin mitte ainult riigil kasud sees. Uurimused näitavad, et vabatahtlikuna tegutsemine paneb inimest huvi tundma enda ümber toimuva vastu, ta muutub ühiskondlikult ja poliitiliselt aktiivsemaks, tal on vanemas eas parem tervis ja ta on oma eluga rohkem rahul kui teised. Samuti on vabatahtlikud innukamad õppima ning neil on tänu ulatuslikumale sotsiaalsele võrgustikule ja töökogemusele kergem tööd leida.

Kui palju neid inimesi Eestis aga on? Praxise vabatahtlikkuse kommunikatsioonistrateegia uuring näitab, et Eestis lahterdab ennast nende õnnelike hulka vähem kui kolmandik elanikest. Ülejäänud ütlevad, et neil ei ole aega, pole olnud sobivat võimalust või pole nad lihtsalt sellele mõelnud.

Mida peaks tegema, et rohkem inimesi saaks õnnelikuks, ehk et vabatahtlik tegevus saaks vunki juurde ja üha rohkem inimesi leiaks sinna tee? Ja mitte ainult ajutiselt ja hoogtöö korras, vaid püsivalt ja sisuliselt?

Vabatahtliku tegevuse edendamine ei ole ühe organisatsiooni kätes, selle nimel peavad tööd tegema kõik. Vabatahtliku töö juurde on inimesed jõudnud enamasti kutse peale, kutsujaks sõbrad, tuttavad ja üleaedsed, kes on ise vabatahtlikkusega seotud. Kui aga sellist särasilma tutvusringkonnas ei ole, on ühel potentsiaalsel vabatahtlikul keeruline leida nii motivatsiooni kui ka infot vabatahtliku tegevuse võimaluste kohta.

Olulist rolli mängivad vabatahtliku tegevuse propageerimise juures üleriigilised kampaaniad, näiteks “Teeme ära!” talgud, Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011, PÖFF ja teised. Tihtipeale just laiemates kampaaniates osalemise kaudu saavad inimesed esimese kogemuse vabatahtlikust tööst. Selliseid kampaaniaid võiks olla rohkem, aga eelduseks on vabaühenduste suurem julgus teha oma projekte suuremalt ja kaasata rohkem inimesi.

Kui inimene saab vabatahtlikust tööst esmakordse positiivse kogemuse ja tahaks veel kuskil kätt proovida, siis kust saada infot? Uurides internetist erinevate vabaühenduste kodulehti, on näha, et mitte kõik ei näita välja oma valmisolekut vabatahtlike vastuvõtmiseks. Kohati on keeruline kontaktigi leida, rääkimata siis sõnastatud kutsest. Kõik ühendused võiksid proovida korraks pugeda potentsiaalse vabatahtliku nahka ja uurida oma kodulehte – on see piisavalt arusaadav, kas sealt leiab infot tegevuste ja projektide ning selle kohta, mis laadi abi vaba- ühendus vajab?

Oleks hea, kui info võimaluste kohta koonduks ühte, ja selline portaal on meil täiesti olemaski – Vabatahtlike Värav. Probleemiks on aga, et veebi olemasolust teab kaduvväike osa vabaühendustest ja inimestest. Küll aga võiks sellest saada tõeline vabaühenduste, vabatahtlike ja tugistruktuuride kohtumispaik, kuhu koguneksid nii inimesed, info sündmuste kohta kui ka teadmised. Tuleb muuta see portaal selliseks, et inimesed saaksid ise olla ka sisuloojad. See võiks anda mõtteainet portaali haldajale, Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskusele.

Oletame, et potentsiaalne vabatahtlik leidis tee näiteks Vabatahtlike Väravani ja ühtlasi endale sobiva vabaühenduse, mille tegevus tundus südamelähedane. Kas aga seesama vabaühendus on valmis vabatahtlikku vastu võtma, talle põnevaid ülesandeid leidma, teda motiveerima ja hoidma temaga suhet ka vaiksemal ajal?

Vabatahtlike kaasamise kogemus on olemas ligi kolmveerandil vabaühendustest. Vähem on selliseid, kes kaasavad vabatahtlikke süsteemselt ja igapäevaselt ning sisulistesse tegevustesse. Tehtud uuringud näitavad, et enamikul vabaühendustel puudub vabatahtlike kaasamise strateegia, veel hullem – nad ei näe ka vajadust seda luua. Need ühendused, kes vabatahtlikke kaasavad, teevad seda praegu pigem episoodiliselt ning lühiajaliste eesmärkide täitmiseks. Veelgi vähem kaasatakse professionaalseid vabatahtlikke organisatsiooni põhitegevusse ja strateegiliselt oluliste eesmärkide pikaajalisemasse täitmisse.

Vabaühendused ei näe seega tihtipeale oma rolli vabatahtliku tegevuse arendajatena. Uusi inimesi kohati isegi peljatakse, sest oma tegevust ei peeta sageli atraktiivseks ning kaasamine tundub inimeste ärakasutamisena. Kas vabaühendused saavad aru, et mittekaasamisega võtavad nad inimestelt ära võimaluse areneda, saada uusi kogemusi, laiendada suhtlusvõrgustikku ja saada õnnelikumaks?

Vabaühendused vajavad kindlasti paremaid võimalusi, et end paremateks kaasajateks koolitada. Oluline on seejuures, et koolitused oleksid taskukohased ja põhineksid vabaühenduste spetsiifikal. Kuid koolitusedki pole alati võluvitsaks – vahest olulisemgi on mentorlus ja eeskuju.

Üks hästi toimiv idee on koolitada välja hulk professionaalseid kaasajaid, kes tulevad kutse peale konkreetsesse vabaühendusse ning töötavad kohapeal välja kaasamise rutiinid ja head tavad. Väljatöötatud rutiine on professionaali lahkudes juba lihtsam käigus hoida. Professionaalide roll oleks ka vabaühenduste rolli teadvustamine kaasajatena.

Väga vähe on seni levinud ettevõtete ja vabaühenduste sisuline koostöö. Üsna palju toetatakse vabaühendusi rahaliselt ja teenuste-toodetega, kuid töötajate endi kaasamist vabaühenduse töösse esineb üsna harva. Miks ei võiks küsida ettevõttelt lisaks rahalisele panustamisele ka nende töötajate panust? Kui vabaühendusel napib endal mõne töö tegemise võimekust, võiks koostöö partneriga hõlmata ka näiteks ettevõtte raamatupidaja, kommunikatsioonispetsialisti või personalijuhi töö kasutamist.

Töötajatele annab see võimaluse laiendada oma silmaringi ja saada juurde kogemusi, rääkimata sellest, et vabatahtliku tegevusega tegelevad inimesed on ka motiveeritumad töötajad. Kasu oleks mõlemapoolne. Vabaühendus saab olulise oskuse, mida rakendada oma tegevusse ja mis võib kokkuvõttes olla väärtuslikum kui raha. Ettevõte saab aga panustada koostöösse märksa sisulisemalt, olla rohkem kaasatud toetatavasse projekti, areneda ise.

Ei vabatahtlikud ise, vabatahtlikke kaasavad ühendused ega ka ettevõtted ei teadvusta täielikult vabatahtlikuna tegutsemise mõjusid indiviidile, ühiskonnale ja ettevõtete tegevusele ning ei oska seetõttu neid ka vastastikku kommunikeerida ega rakendada.

Kõige olulisem on aga see, et vabaühendused saaksid aru, kui olulist rolli nad tegelikult riigi, demokraatia ja inimeste elus mängivad. Nende roll on inimesi kaasamise kaudu õnnelikuks teha!