Wolfgang Drechsler
poliitikauuringute keskuse PRAXIS nõukogu liige

Avalikus diskussioonis võib sageli kohata innovatsiooni vääriti mõistmist – pidades innovatsiooniks teaduslikku ja/või tehnoloogilist uuendamist. Siin ei ole tegemist ainult akadeemilise defineerimise küsimusega. Dünaamiline ja innovatiivne majanduselu on eriti piiratud majandusruumi ja -võimalustega riigis oluline.

Seega on küsimus konkreetsetest vahenditest majanduselu tugevdamisel ja arendamisel. Alljärgnev on lühike meeldetuletus, mis on innovatsioon.

Dünaamiline lähenemine

Innovatsiooni mõiste pärineb schumpeterlikust majandusteadusest, mis lühidalt öeldes seisneb dünaamilises ja muutustele orienteeritud lähenemises majanduslikele küsimustele. Sellisena on ta alternatiiviks klassikalisele õpikumajandusteadusele, mis senini valitseb kõrgkoolide ja teadlaste arusaamu majandusest.

Klassikaline õpikumajandusteadus ei suuda aga seletada, isegi mitte käsitleda, selliseid nähtusi nagu majanduskasv, -muutus või innovatsioon, sest tema põhimõisted on hoopis staatilisus ja tasakaal. Reaalset elu ei kirjelda aga koordinaattelgede vahele mahtuv tasakaal, vaid dünaamilisus ja pidev muutumine.

Joseph A. Schumpeter (1883-1950), Austria majandusteadlane ning hilisem Harvardi professor, keda Wall Street Journal nimetas mõned aastad tagasi «käesoleva sajandi suurimaks majandusteadlaseks», tõi majandusteadusesse dünaamikal ja muutusel rajaneva mõtlemise, mille üheks olulisemaks alustalaks on innovatsioon. Tema poolt välja töötatud innovatsiooni mõiste on tänaseni kasutusel ning laialdast kinnitust leidnud.

Schumpeteri mõiste kohaselt on innovatsioon leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis. Kasutamise eesmärk on konkurentsieelise, ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine.

Innovatsiooni kutsuvad esile ettevõtjad, kes sellisel moel tõukavad ja tekitavad majanduse arengut. Schumpeteri enda sõnade kohaselt on igasugune «teistmoodi rakendamine» majanduslikus sfääris innovatsioon.

Kohe tuleb aga märkida, et innovatsiooni sünonüümiks ei ole leiutamine. Mida iganes viimane mõiste ka tähendab, innovatsiooni ta endas ei kätke.

See on täiesti ebaoluline, kas innovatsioon hõlmab endas ka mingit uudset teadussaavutust või mitte. Sageli on küll võimalik näidata, et konkreetne innovaatiline tegevus pärineb ühest või teisest teoreetilisest või praktilisest uuendusest. Ja sama sageli mitte.

Innovatsioon on võimalik ilma igasuguse leiutise või avastuseta ning viimased ei tekita iseenesest innovatsiooni, sageli ei ole neil mingisugust majanduslikku tähendust. Isikulised algmed ja anded, millest kumbki tegevus esile kerkib – intellektuaalne leiutaja puhul, tahteline ettevõtja puhul – kuuluvad eraldiseisvatesse sfääridesse.

Meie defineerime siin hoopis innovatsiooni lähtuvalt tootmisfunktsioonist. Kui me tootmisfaktorite koguse asemel muudame tootmisfunktsiooni, on meil tegemist innovatsiooniga.

Eesti jaoks tähendab see seda, et teaduse (isegi rakendus- või tehnoloogiauuringute) toetamine ei ole veel innovatsioonipoliitika. Innovatsioonipoliitika tähendab ettevõtjate, kes on potentsiaalselt innovaatorid, tegevuse toetamist ning nende vastavasuunalisele tegevusele kaasaaitamist. See aga omakorda eeldab riigi poolt administratiivset suutlikkust seda protsessi ellu viia.

Ettevõtjate toetamine

Loomulikult on oluline ka riigi otsene toetus alusuuringutele teaduses. See aga ei ole innovatsioonipoliitika. Innovatsioon on majanduslik, mitte tehnoloogiline mõiste.

Schumpeteri järgi peab valituse innovatsioonipoliitika muu hulgas üritama suunata ettevõtlust sellistesse valdkondadesse, mis on käesoleva majandusarengutsükli kesksed. (Need tsüklid on olulisel määral omakorda innovaatilise tegevuse tulemused.)

Praegu oleme me info- ja biotehnoloogia poolt domineeritud tsükli algusjärgus. Oluline on seega just nendes valdkondades ettevõtluse arendamine (mitte niivõrd regulatsiooni kui stiimulite ning toetuste näol).

Ettevõtlus ei pruugi iseenesest neid valdkondi nii jõuliselt arendada, vaid pigem jääda «kinni» hetkelist konkurentsieelist pakkuvate, kuid ilma pikaajalise kasvupotentsiaalita valdkondadesse. Eriti tänases globaliseeruvas avatud majanduses ei ole see aga jätkusuutlik, ainuüksi juba seetõttu, et ajapikku kaovad investeeringud nendest valdkondadest.

Eesti positsioon

Eestil on õnneks info- ja biotehnoloogia valdkonnas põhimõtteliselt hea positsioon. Ning just seetõttu on Eestil täna vaja tegelikku innovatsioonipoliitikat ning seega laiemas plaanis tööstuspoliitikat, mis soosiks mainitud valdkondi. Senini on vastav poliitika seisnenud küll suuresti retoorikas.

Need, kes kardavad, et see tähendab teatava majandusliku usulahu reetmist, peaksid aga silmas pidama, et ka innovatsiooni- ja tööstuspoliitika puudumine on tahes-tahtmata ikkagi poliitika. Kahjuks ilma tulemusteta majandusarengus ja -kasvus.

Euroopa Liit ja isegi Maailmapank mitte ainult ei soovita, vaid suisa nõuavad sellise poliitika olemasolu.

Kokkuvõtteks. Eesti innovatsioonipoliitikat peaks teostama järgmisi põhimõtteid järgides: võimaldada või vähemalt lihtsustada ettevõtjatel innovatiivse majandustegevuse elluviimist ning julgustada neid seda tegema käimasoleva tehnoloogilis-majandusliku paradigma raames; seda peab riik tegema läbi selge ja vastutusrikka tööstuspoliitika, mis on vaba ideoloogilistest piirangutest.

Ainult sellisel moel on Eestil võimalik saavutada jätkusuutlik majandusareng ja -kasv.

Allikas: Mis on innovatsioon?, PM