Palgatõusu võtmena nähakse koolivõrgu korrastamist.
HTM-i arvutuste kohaselt on haridustöötajate liidu palganõudmiste täitmiseks 2012. aastal vaja kokku vähemalt 69 miljonit eurot: 20% palgatõusuks 37 miljonit, lasteaiaõpetajate palga alammäära võrdsustamiseks kooliõpetajate alammääraga 20 miljonit ning pedagoogidele 18-tunnise õppetundide arvu kehtestamiseks nädalas 12 miljonit.
Selles, kust need summad võtta, on eksperdid ja poliitikud eri meelt. Imerohuks peetakse koolivõrgu korrastamist ja sealt „üle jäävaid” finantse, kuid analüütikute sõnul pole reformi mõjude kohta eelarvevahenditele tehtud ühtegi finantsanalüüsi.
Kulud niigi suured
Rahandusminister Jürgen Ligi rõhutab, et Eesti kulutused haridusele on suured – viimaste aastate 7% SKP-st on kolm ja pool korda rohkem kui kaitsekulud. „Selle protsendi suurendamine ei ole vastus õpetajate muredele, sest sarnased soovid on teistelgi – riigipalgaliste 2008/2009 palgakärbe on endiselt jõus. Õpetajad said kärbetest vähe osa, hariduskulud tervikuna aga tõusid.” Ligi möönab, et õpetajate palk ei ole kõrge, kuid pudrumägesid ka ei luba. „Muidugi ei ütleks ma ära isiklikust populaarsusest, kuid rahandusministrina ei ole ma nõus jätma muljet, et streik loob jõukust või teda on vaja mulle äratuskella eest. See oleks valetamine.”
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester oli teemat kommenteerides veendunud, et kulutusi ei tohi rahastada laenu abil. „See oleks Kreeka tee. Kulutused jäävad, aga laenu ei saa lõpmatuseni võtta. Ka maksude tõstmine ei ole pikaajalises plaanis lahendus.” Raha saab Sesteri sõnul tulla riigieelarve täiendavatest eraldistest ning koolivõrgu korrastamisest.
Kõrge palk heale õpetajale
HTM-i pressiesindaja Asso Ladva sõnul saab õpetajate palk tõusta vaid juhul, kui riigilt saadud palgaraha jõuab sajaprotsendiliselt õpetajateni. Kaasa aitavad ka koolivõrgu korrastamisel vabanevad vahendid ning lisaraha riigieelarvest. „Arvestama peab konkreetse õpetaja tööpanust, koormust ning kompetentsust, lauspalgatõus ühiskonna teiste gruppide arvelt ei oleks õiglane.” Õpetajate palkade probleem ei ole Asso Ladva sõnul mitte ainult 12 000 õpetaja, vaid kogu ühiskonna mure. „Eesti keskmine palk on madal.”
6. märtsil toimunud pressikonverentsil rõhutas minister Jaak Aaviksoo koolivõrgu korrastamisele lisaks vajadust suunata juba olemasolev raha õpetajate palkadeks ning hankida lisa KOV-i eelarvest. Palka juurde minister ei luba, kuid uuest aastast peaks õpetaja alampalk tõusma 700 euroni kuus.
Ka riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhataja Toomas Mattsoni sõnul on koolivõrgu korrastamine möödapääsmatu. „Juba aastaid on kestnud otsustamatus ning omavalitsuste püüd klammerduda nn oma kooli külge, väga palju on investeeritud perspektiivitutesse koolidesse.” Mattsoni sõnul on rahandusministeeriumi ülevaated selgelt näidanud, et mida väiksem on klass, seda madalam on õpetaja töötasu.
Linnade liidu tegevjuhi Jüri Võigemasti arvates eeldab õpetajate suurem palgahüpe kas üldise palgaraha mahu kasvu või viiendiku võrra suuremat õpilaste arvu ühe õpetaja kohta. „Omaette küsimus on, miks ei ole poliitikud majandus- ja rahandusküsimuste kõrval osanud sotsiaalseid pingeid adekvaatselt tajuda ning nende lahendamisele tähelepanu pöörata.”
TLÜ riigiteaduste instituudi lektori Mari-Liis Jakobsoni sõnul on olnud suhteliselt vähe juttu sellistest palgatõusu katteallikatest, mis ei läheks vastuollu praeguse valitsuskoalitsiooni programmiga. „Makse tõstma, kaitsekulutusi vähendama või laenu võtma praegune valitsus suure tõenäosusega ei hakka.” Jakobsoni arvates pole kuigi tõenäoline, et streik palganõudmistes sihile viib.
Puudub eestkõneleja
„Nii haridusministeeriumi kui ka IRL-i haridusteemade eestkõnelejaks saanud Liisa Pakosta sõnavõttudest kumab läbi seisukoht, et õpetajate madalad palgad pole mitte haridusministeeriumi, vaid kohalike omavalitsuste probleem. Ministeerium on teatanud, et on õpetajate poolel. Ent streiki toetavad ka näiteks Keskerakond ning Tallinna linnavalitsus. Tekib patiseis. Pealegi on niigi käimas õpetajate palgaraha ning koolivõrku puudutavad reformid, mistõttu on erakorraliste muutuste tõenäosus väike,” selgitab Jakobson.
Poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik Risto Kaarma leiab, et mõne teise riigieelarvekulutuse (kaitsekulutused, töötukassa reservid) arvelt õpetajate palkade tõstmiseks on mänguruumi vähe, sest 75% riigieelarve kuludest on seadusega paika pandud. „Analüüsid näitavad, et nende kulutuste osatähtsus, eriti sotsiaalkulutused, ajaga ainult kasvavad. Enese kuuldavaks tegemiseks on oluline omada tugevat esindusorganit, kuid erinevalt transpordi- või meditsiinitöötajate ametiühingutest ei ole õpetajate häält seni piisavalt kuulda olnud.” Kaarma ettepanek on jagada olemasolev raha ümber. „HTM on küll avalikustanud ligikaudsed soovitatavad muudatused maakondade koolivõrkudes, kuid võimaliku reformi mõjude kohta eelarvevahenditele ei ole avaldatud ühtegi analüüsi.”
Kes määrab töö väärtuse?
TTÜ professori Enn Listra sõnul on oluline läbi mõelda, kas tahame tõsta keskmiseni õpetajate palka või õpetajate keskmist palka. „Selline küsimus paneb ka mõtlema, kas on mingid elukutsed, kus töötades peaks saama Eesti keskmist, ja mõned, kus sellest kõrgemat palka. Viimane tähendab, et mõnel elukutsel peaks palk paratamatult olema alla keskmise. Kes otsustab, milline elukutse kuulub millisesse klassi? Ja milliseid kriteeriume rakendada? Hariduse praeguse rahastamismehhanismi juures on neile küsimustele võimatu vastata.”
Listra sõnul jääb kuluhinnangutest mulje, nagu oleks haridus aastakaup. „Kuigi numbrid on kunstiakadeemia ja ERM-i ehituseelarvetega samas suurusjärgus, on kümne aasta vajadus veel kümme korda suurem, ning mida aasta edasi, seda rohkem raha vaja läheks.” Professor leiab, et mõistlike tulemusteni viib arupidamine Eesti eesmärkidest ja prioriteetidest, mitte see, millise eluvaldkonna esindajad on oma esindajaid rohkem rahvasaadikuteks saand ja kellel on kisamiseks kõvem hääl.