Eestisse eri aegadel sisserännanuid ja nende järeltulijaid ei saa lõimumispoliitikas käsitleda ühtse grupina ning venekeelne elanikkond on eristunud üsna vastandlikeks rühmadeks, näitab 2011. aasta Eesti ühiskonna integratsiooni uuring.

Nii tugevalt lõimunute kui täielikult lõimumata rühma osakaal teistest rahvustest 15-74-aastase elanikkonna seas on 2008. aastaga võrreldes kasvanud ligikaudu viie protsenti võrra.

Seega on erinevused venekeelse elanikkonna rühmade vahel kasvanud, selgus kultuuriministeeriumi tellimusel ning Praxise, TNS Emori ja Tartu Ülikooli teadlaste koostatud 2011. aasta Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringust.

Ühtset venekeelset elanikkonda pole

Uuringu üks autoritest, professor Marju Lauristin rõhutas, et Eestis elavaid teistest rahvustest inimesi ei saa lõimumispoliitikas käsitleda ühtse “venekeelse elanikkonnana”.

Lauristini sõnul toob monitooring esile mitmed siht- ja sidusrühmad, kelle eripära ei ole senises lõimumis-protsessis piisavalt arvestatud ning neid on ka avalikkuses vähe kajastatud.

“Analüüsis eristus näiteks ühelt poolt “venekeelsete Eesti patriootide” sihtrühm, keda iseloomustab väga tugev kodanikuidentiteet ja kõrge lojaalsus Eesti riigile, kuid samas pole nende eesti keele oskus kuigi hea,” rääkis Lauristin.

Teiselt poolt on tema sõnul tähelepanu vääriv väga hästi eesti keelt oskavate, kuid Eesti poliitika ning riiklike institutsioonide suhtes kriitiliste ning umbusklike inimeste rühm, kus annavad tooni noored.

Kui võtta lõimumise tunnusteks eesti keele oskus, Eesti kodakondsuse omamine, kodumaatunne ja enda samastamine Eesti rahvaga, siis võib öelda, et täielikult või tugevalt lõimunud on ligikaudu kolmandik, täielikult lõimumata aga 13 protsenti Eesti teistest rahvustest elanikkonnast.

Parem kui 2008. aastal

2008. ja 2011. aasta monitooringute tulemuste võrdlus viitab, et 2007-2008 aastatele iseloomulik võõrdumus venekeelse elanikkonna seas on hakanud taanduma.

Kuigi hoiakud pole nii positiivsed kui majanduskriisi eelsetel aastatel, on pilt mitmete näitajate osas siiski parem kui 2008. aastal. Näiteks on kasvanud soov Eesti kodakondsuse vastu määratlemata kodakondsusega Eesti elanike seas.

Kui 2008. aastal märkis 51 protsenti määratlemata kodakondsusega vastajaist, et sooviks Eesti kodakondsust, siis praegu on nende osakaal suurenenud 64 protsendini. Tugevnenud on ka teistest rahvustest Eesti kodanike kodumaatunne – 76 protsenti neist peab Eestit ainsaks kodumaaks.

Positiivsemaks on muutunud eestlaste hoiakud teiste rahvuste kaasamise suhtes. 66 protsenti eestikeelsetest vastajatest nõustus väitega, et „Venekeelse elanikkonna arvamusi tuleks paremini tunda ja nendega senisest rohkem arvestada, sest nad on osa Eesti ühiskonnast“.

Kesksel kohal noored

Noorte teema ongi seekordses monitooringus kesksel kohal. Autorid leiavad, et tuleks toetada tegevusi, mis tihendavad teistest rahvustest noorte suhtlust eestlastest eakaaslastega ja osalust eestikeelses avalikus ruumis, ühistes harrastustes ja vabaühenduste tegevuses.

Majanduskriis on mõnevõrra suurendanud rahvuslikke erisusi tööturul nii töötuse osakaalu kui hõivestruktuuri osas. See on lisanud Venemaa tööturu ja ühes sellega ka Venemaa kodakondsuse atraktiivsust venekeelsest keskkonnast pärit noorte seas.

Monitooringu tulemused viitavad vajadusele pöörata suuremat tähelepanu teistest rahvustest noorte motivatsioonile jätkata õpinguid ja leida eneseteostusvõimalusi Eestis.

Eelistatakse eestikeelset kõrgharidust

Samas on kasvanud eestikeelse kõrghariduse eelistus venekeelse elanikkonna seas. Kui 2008. aastal eelistas 19 protsenti vene emakeelega vastajatest eelistatud kõrghariduse keelena eesti keelt, siis nüüd on nende osakaal kasvanud 26 protsendini.

Monitooring toob esile, et seda kolmandikku venekeelsest elanikkonnast, kes on Eesti ühiskonnas hästi lõimunud, aktiivne ja tugeva kodanikuidentiteediga, tuleks rohkem kaasata edasise lõimumis- poliitika kavandamisse ja elluviimisesse.

Allikas: Marju Lauristin: pole olemas ühtset venekeelset elanikkonda, Delfi