Oleme enda ümber ja avalikus debatis palju kuulnud arvamusi stiilis “lõimumispoliitika on läbi kukkunud, sest mitte midagi ei ole muutunud”. Teravalt tõstatati sama teema enne ja pärast kohalike omavalitsuste valimisi. Saime lugeda arvamusi nii sellest, kui lootusetu on investeerida “vene valijatele” suunatud valimiskampaaniasse, kui ka nördimusest eri rahvusest inimeste huvide ja hoiakute taas ko

Avalik diskussioon tõi aga esile probleemid, mis ei ole kampaaniavõtmes lahendatavad ja vajavad aastatepikkust tööd. Paslik on pöörata tähelepanu, et valitsus on käesoleva aasta lõpus kinnitamas uut riiklikku lõimumisvaldkonna strateegiat “Lõimuv Eesti 2020”. See, millised tulemused on järgmistel kohaliku omavalitsuse valimistel, sõltub suures osas hoopis lõimumiskavas planeeritavatest tegevustest ja eriti sellest, et nende tegevuste planeerimisel kuulatakse sihtrühmade endi arvamust.

Tähelepanu kaasamise vormidel

Viimasel kahel aastal on avalikkuses palju käsitletud huvirühmade ja avalikkuse võimalusi osaleda poliitika kujundamises. Olgu nendeks vabaühenduste kirjad riigikogu põhiseaduskomisjonile DASAde asutamise ja rahastamise tagasisidena, või rahvakogu protsessis nähtud elektrooniline ideekorje ja seaduste muutmisettepanekute ühisloome arutelupäeval, või sõbralikku ja argumenteeritud arutelukultuuri väärtustav esimene arvamusfestival. Neid viise on palju, kuidas ühe maa rahvast kaasata ühiskonnas oluliste protsesside suunamisse ja poliitikakujundamisse. Elanike kaasamine on nüüdisaegse poliitikakujundamise protsessi lahutamatu osa, seda tehakse ka Eestis üha rohkem ja sisukamalt.

Tänases Eestis on hulgaliselt inimesi, kelleni avalikes aruteludes osalemise võimalus ei jõua ja kellega koos peame jätkuvalt pöörama tähelepanu sellele, “kuidas me omavahel räägime”. Vorm on alati eesmärgi teenistuses ja aitab luua kvaliteetsemat sisu. Mõttekeskuse Praxis ja Balti Uuringute Instituudi koostööst on esile tõsta algatus, mille eesmärk oli kevadel kaasata Eestis elavad teiste riikide kodanikud ja määratlemata kodakondsusega inimesed valmiva uue lõimumisvaldkonna strateegia koostamisse. See kasvas põnevaks ettevõtmiseks, mis julgustab kaasama ka neid elanikkonna gruppe, kes tänaseni on aruteludest ja kaasarääkimisest kõrvale jäänud. Kogemus näitas, kui oluline on tegeleda õige kaasamise vormi leidmisega, et inimesteni jõuaks asjakohane objektiivne informatsioon, mille pinnalt saaks toimuda sisukas arutelu ja tekkida edasiviivad ettepanekud.

Vähemuste kaasamist peetakse keeruliseks

Kui viimased avalikkuses suuremat tähelepanu pälvinud näited kaasamisest on puudutanud pigem seda, kuidas saada teada Eesti elanikkonna üldine arvamus, siis meil oli vastupidine lähteülesanne: jõuda väga konkreetse rühmani. Bürokraatiakeeles nimetatakse neid Euroopa kolmandate riikide kodanikeks, kes on seni olnud väga oluline sihtrühm lõimumispoliitikale. Me räägime 15 protsendist kogu Eesti elanikkonnast.

90 protsendil teiste riikide kodanikel on pikaajalise elaniku elamisluba, mis annab õiguse kandideerida ja hääletada esindajaid kohalike omavalitsuste valimistel. Ülejäänud kümnel protsendil, tähtajaliste elamislubadega inimestel ei ole Eestis formaalseid poliitikakujundamises osalemise õigusi.

Eestis elavate määratlemata kodakondsusega inimeste hulgas on kõige vähem neid, kelle arvates asjade käik riigis sõltub rahvast endast, kelle arvates suudavad nad mõjutada ühiskonda ja kes peavad end poliitikas pädevaks. Venemaa kodanike hulgas on kolm korda rohkem kohaliku kodanikuühiskonna suhtes kriitilisi inimesi ja kodanikualgatuslikes tegevustes osalejate määr on väga madal. Isegi rahvusest ja kodakondsusest sõltumata on selliste hoiakutega inimesi üsna keeruline kaasata lõimumispoliitika kujundamise protsessi ja vähegi usutava näoga kinnitada, et “riik” tunneb huvi nende arvamuse vastu.

Tänavu kevadel üle Eesti korraldatud diskussiooniklubidest “???ее ?????ее” võttis kokku osa pea 170 inimest. Esindatud olid 25 riigi kodanikud, 22-76-aastased, neist 60 protsenti naised. Venemaa kodanikke oli kõige rohkem, samas USA kodanike osakaal oli suurem ja määratlemata kodakondsusega inimeste osakaal väiksem kui kogu elanikkonnas. Näiteks ühe laua taha sattusid kokku Eestis pikki aastaid elanud investeeringute valdkonnas tegutsev suurärimees ja poeketi saaliteenindaja – neil oli ühiseid muresid ja inimesed, kes muidu poleks kunagi kokku saanudki, said üksteist täiendades lahendusi välja mõelda. Sellist tulemust aitas luua kodanikepaneeli meetod, süsteemne kaasamise vorm.

Fookus lahenduste väljatöötamisel

Kodanikepaneel on üks kaasamise vorm, mis on välja töötatud informeeritud arvamuse kujundamiseks selle kohta, kuidas otsusetegijad võiksid teemaga edasi minna ja kuidas käsitleda keerulisi, omavahel mõjusõltuvuses olevaid probleeme. Igale arutelule said osalejad ise valida planeeritud neljast teemast kaks. Nii kujunes kokku seitse aruteluteemat: tööhõive, haridus, eesti keele õpe ja kvaliteet, avalikud teenused ja olulise info kättesaadavus, Ida-Virumaa piirkondlik eripära, kogukond ja osalus otsustusprotsessides, kultuuriliselt mitmekesine Eesti. Need teemad huvitasid osalejaid niivõrd, et diskussiooniklubis alanud arutelu kolis üle Facebooki.

Poliitika kujundamise protsessis tuleb alati probleemide kaardistamisest edasi liikuda ja leida ka lahendused. Selles etapis aga jäävad tulevasest otsusest mõjutatud inimesed sageli kaasamata. Diskussiooniklubid kinnitasid varasemat kogemust, et kergem on rääkida probleemidest. Keerulisem on mõelda edasi selle üle, milliseid tegevusi ja programme on vaja nende probleemide lahendamiseks ning millised institutsioonid, või ka inimesed ise, peaksid neid ellu viima.

Lahenduste leidmine ja ettepanekuteni jõudmine kujunes lihtsamaks tänu põhjalikule eeltööle konkreetsest kodanikepaneeli kaasamise vormist lähtuvalt. Näiteks saadeti osalejatele iga teemat selgitav ja avav infomaterjal, kohapeal olid käsitletavate teemade asjatundjad, enamus ajast diskussioonis kulutati just ettepanekute sõnastamisele, iga kuue diskussiooniklubi ettepanekud said kirja ja hiljem saadeti osalejatele täiendamiseks.

Ettepanekute arvestamine parandab lõimumispoliitika tulemuslikkust

Diskussiooniklubides esitati palju ettepanekuid, mis toetavad lõimumisvaldkonna strateegia mustandversiooni juba sisse kirjutatud eesmärke. Samas nähti senises lõimumispoliitikas konkreetseid puudujääke ja lahendusi otsides jõuti ka teiste poliitikavaldkondade pärusmaale. Mitmed sõnastatud ettepanekud ei eelda seadusemuudatusi või kannapöördeid arengustrateegiates, vaid viitavad teravale vajadusele muuta Eesti avalikud teenused kasutajasõbralikuks.

Kõige suurem probleem on aga Eestis elavate välismaalaste ja määratlemata kodakondsusega inimeste peaaegu olematu informeeritus lõimumisvaldkonna tulemustest. Vaid üksikud osalejad teadsid, millised võimalused on just neile viimastel aastatel loodud, et Eesti ühiskonnast ja siin elamisest infot saada, ennast harida, osaleda jne. Ükskõik kui suur või väike uue strateegia eelarve on raisku läinud, kui edaspidi ei tagata info jõudmine nende peamiste kasusaajateni.

Mida rohkem tehakse neid tegevusi, mis vastavad sihtrühmade reaalsetele ja konkreetsetele vajadustele ning millesse nende sihtrühmad ka ise usuvad, seda selgemini hakkame nägema lõimumispoliitika tulemusi. Aruteludel kogutud ettepanekud seitsmel teemal on koondatud, avalikustatud ja saadetud otsustajatele. Põhirisk iga kaasamisvormi puhul ei seisne selles, et sisu ja kvaliteeti ei suudeta pakkuda. Lõplik edukus sõltub poliitikakujundajatest: kui tõsiselt kasutatakse võimalust lõimumisaruteludel välja käidud ettepanekute järgi edasist tegevust seada.

Lõimumisarutelusid vedasid poliitiliselt sõltumatud organisatsioonid poliitikauuringute keskus Praxis ja Balti uuringute instituut. Projekti toetas Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond, kultuuriministeerium ning integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus Meie Inimesed.