Möödunud nädalal valitsuses kokku lepitud kava kohaselt peaks järgmisest aastast Eestis kehtima astmeline suhkruga magustatud joogi maks (ehk rahvakeeli suhkrumaks). Millist mõju sellise maksu kehtestamiselt oodata ja mida see tavalisele poekülastajale tähendab?

Jookide ja toidukaupade maksustamine on üsna tavapärane riiklike maksude kogumise viis, mida ühel või teisel moel kasutatakse mitmes riigis. Toidukaupade maksustamisel on sama eesmärk mis ka muudel maksudel – esiteks koguda raha riigikassasse ja teiseks mõjutada inimeste (ja tootjate) käitumist. Maksude kasutamine inimkäitumise mõjutamiseks põhineb üldisel majandusteoorial, mille keskmes on toote hind ja selle mõju toote nõudlusele ja pakkumisele – toote odavnemisega kaasneb selle tarbimise kasv ja kallinemisega tarbimise vähenemine.

Meedias on palju arutletud selle üle, miks just magustatud joogid. Miks mitte küpsised, jogurtid ja muud suure suhkrusisaldusega kaubad?

Sellel on peamiselt kaks põhjust. Esiteks on riigil toidukaupadele sätestatud makse võrdlemisi keerukas (ja kulukas) koguda. Teiseks ei ole maailmas kogunenud muude toidukaupade maksustamise tervisemõjude kohta veel piisavalt teaduslikku tõendust. Seetõttu soovitabki Maailma Terviseorganisatsioon riikidele ülekaalulisuse vähendamiseks kahte fiskaalset poliitikat – magustatud jookide lisamaksu (tervisemõju saavutamiseks peab maks olema vähemalt 15% toote hinnast) ning juur- ja köögiviljade maksusoodustusi. Nende kahe maksupoliitika positiivsete tervisemõjude kohta on piisavalt teaduslikku kinnitust. Oluline on siinkohal märkida, et positiivsed tervisemõjud on suuremad, kui kehtestatakse mõlemad meetmed. Pealegi on nn suhkrumaksuga kogutavaid lisaressursse võimalik kasutada juur- ja köögiviljade maksusoodustuste rahastamiseks. Eestis on mõlemad variandid olnud kaalumisel.

Hoiab ära 2200 lapse ülekaalu

Valitsus on otsustanud esimesena neist võtta ette nn suhkrumaksu, mille kehtestamise mõjusid on (WHO Eesti esinduse tellimusel) analüüsitud väga põhjalikult. Analüüsi statistilised prognoosimudelid näitasid, et kaheastmeline suhkrumaks aitaks esimese kahe aastaga ära hoida rohkem kui 2200 lapse ülekaalu. Ka peaks vähenema haigestumine diabeeti ja südamehaigustesse. Nii saaks järgmise 25 aasta jooksul ära hoida 2110 inimese haigestumist diabeeti ja ellu jääb ligi 600 inimest, kes muidu oleksid diabeedi tõttu elu kaotanud. Peale selle toob prognoosimudel esile, et suhkrujookide maksustamine aitaks ennetada rohkem kui 400 inimese südamehaigusi ja vältida 100 südamehaigustega kaasnevat surma. Võttes arvesse, et selliseid märkimisväärseid tulemusi on võimalik saavutada vaid magusjookide paarikümnesendise hinnatõusuga, tundub see poliitika igati mõistlik. Eriti kõrvutades nende haiguste ravikulusid rahapuuduse käes vaevlevale haigekassale ja inimeste halva tervise tagajärjel vähenenud töövõimega kaasnevaid kulusid Eesti majandusele.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on toidukaupade maksustamisega seotud poliitikad ühed kõige kulutõhusamad tervislikku toitumist soodustavad poliitikad – see tähendab, et poliitikaga saavutatavad tulud on suuremad kui poliitika elluviimise kulud. Küll aga ei ole tegu võluvitsaga, mis kõik inimesed tervislikult toituma paneb. Selliste muutuste saavutamiseks tuleb riiklikke makse kombineerida teiste meetmetega ehk viia ellu kogum erinevaid toiminguid. Mis need teised tegevused peaksid olema?

Teadustöödele ja eri riikide kogemustele tuginedes soovitab Maailma Terviseorganisatsioon riikidel kehtestada peale maksude ka mitmesuguseid riiklikke regulatsioone, mis survestavad tootjaid vähendama rasva-, soola- ja suhkrurikaste toitude osakaalu. Üheks olulisemaks neist on nõuded märgistada toitaineväärtus toidu pakendil. See tähendab, et pakendi esiküljel (mitte tagaküljel) annavad värvilised märgistused (punane, kollane, roheline) tarbijale infot, kui rasva-, soola-, suhkru- ja kaloririkaste kaupadega on tegu, ning selle järgi saab inimene teha oma ostuvalikud teadlikumalt. Uuringud näitavad, et praegune lahendus, kus pakendi tagaküljel on info väikeses kirjas numbriliselt (toitaineväärtuse maht päevasest kogutarbimisest), ei ole suurele osale tarbijatele arusaadav ja vaid vähesed kasutavad seda infot oma tarbimisotsuste tegemisel.

Teadmine ei pane käitumist muutma

Tervislike eluviiside üle arutledes kipuvad inimesed võtma seisukoha, et eluviisi muutmise aluseks on teadlikkus, mistõttu peaks inimeste teadlikkuse suurendamine olema riiklik prioriteet. Kuigi selline mõttekäik näib loogiline ja mõistlik, ei ole see praktikas kinnitust leidnud – teavitustöö on riigile väga kulukas ja võrdlemisi vähetõhus poliitika, sest sellest üksi ei piisa, et suure hulga inimeste toitumisharjumused muutuksid.

Ka Maailma Terviseorganisatsioon on suuri meediakampaaniaid puudutavates soovitustes pigem tagasihoidlik ja soovitab eelistada tõhusamaid poliitikaid, nagu maksud ja regulatsioonid. Miks see nii on? Peamiselt seetõttu, et inimeste motiveerimine oma toitumisharjumusi muutma on äärmiselt keeruline, paljud ei soovi või ei suuda seda teha.

Enamik meist teab, et limonaadis on palju suhkrut ja selle suurtes kogustes joomine ei ole tervislik. Samuti teab enamik, et suhkruga magustatud vee asemel on tervislikum juua ilma suhkruta vett. See teadmine üksinda aga ei pane meid oma käitumist muutma, sest meil on aastate jooksul kujunenud välja kindlad tarbimisharjumused. Just seetõttu annavad paremaid tulemusi sellised tervisliku toitumise poliitikad, mis ei nõua inimeselt oma käitumise muutmist, vaid suunavad tootjat muutma harjumuspärased toidud tervislikumaks – näiteks vähendades neis suhkru või soola sisaldust.

Harida lasteaialaste vanemaid

Kui aga on suur soov teha teavitustööd, siis esiteks tasub informeerida mitte lapsi, vaid lapsevanemaid (eelkõige lasteaialaste vanemaid), sest laste toitumisvalikud sõltuvad kõige enam pere toidulauast. Teiseks peavad teavitusprogrammid olema pikaajalised ja keskenduma inimeste individuaalsele nõustamisele – ühest loengust, telesaatest või brošüüri pihku pistmisest jääb väheseks, iga inimest tuleb mitmeid kordi pikema aja jooksul nõustada. Kolmandaks – meediakampaaniaid tasub teha koos uute maksude või reklaamipiirangute kehtestamisega, et tutvustada inimestele tervislikumaid alternatiive.

Eesti joogitootjad on avaldanud muret selle üle, et nn suhkrumaksu kehtestamisel peavad nad jookide magusa maitse säilitamiseks hakkama lisama kunstlikke magusaineid, sest inimesed ei taha vähem magusaid jooke juua. Mõistan tootjate muret ja osaliselt ka nõustun sellega – kindlasti on tarbijaid, kes loobuvad tootest, kui selle maitse muutub. Teisalt ei anna Eesti inimeste senised tarbimisharjumused tootjatele alust muretsemiseks – eelistatakse eestimaist ja pole põhjust kahelda, et Eesti tootjad suudavad ka uutes tingimustes tulla turule tervislikumate toodetega, mis saavad tarbijate lemmikuks ja leiavad tee eestimaalaste ostukorvi. Tarbijatena on meie roll tootjaid selles julgustada, eelistades väiksema suhkrusisaldusega ja tervislikumaid tooteid.

Allikas: Suhkrumaks koos köögiviljasoodustusega oleks parim, EPL