Tuginedes statistikaameti andmetele, on vaesus 16–24-aastaste noorte seas kasvanud seoses majanduslangusega. Kui 2007. aastal elas 16–24-aastastest noortest suhtelises vaesuses iga kuues, siis 2010. aastal veidi enam kui iga viies noor. Vaesuse ja tõrjutuse põhjuseks ühiskonnas võivad olla töötus, puue, diskrimineerimine, füüsiline ja/või vaimne tervis, sõltuvus, väärkohtlemine, perevägivald või kriminaalne minevik.

Sageli rõhutatakse pikaajaliste töö- tute tööturumeetmete olulisust, sest mida kauem on inimene töötu, seda jõudsamalt vähenevad tal võimalused tööd leida. Noored, kellel puudub igasugune töökogemus, on aga veel kehvemas seisus. Seega on tähtis, et igal tasandil kaasataks noori ühiskonna ellu ning välditaks olukorda, kus noored ei õpi, ei tööta, ei osale mõnel koolitusel ega ole tegevad ka vabatahtlikuna. Kuna eelnevalt kirjeldatud noored on muutunud Euroopas üheks haavatavamaks riskirühmaks, on sellest tingitud vaesuse ja tõrjutuse leevendamiseks võetud kasutusele meetmed noorte sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks.

Kuidas ikkagi noori rohkem kaasata?

Hiljuti vastasin ühele küsitlusele, mis käsitles lapse õigusi ja teadlikkust selle valdkonna kohta. Küsimustikus küsiti, mil määral ma nõustun väitega «lapsed on inimesed alates sünnihetkest». Kõigepealt ajas see küsimus suu muigele ja meeles hakkas mõlkuma film «Siin me oleme», kust pärit liia- laatsiliku bravuuriga öeldud fraas «ik- kagi inimesed!». Siis aga tekitas selline küsimus mõistmatust – kas see on provokatsioon, mis näitab meie ühiskonna suhtumist, kus vastandatakse lapsi ja täiskasvanuid, kes on justkui erineva sordi või taseme inimesed? Võib-olla eksin, aga ilmselt oli teada tahetud, kas suhtumine lastesse kui õigusi omavatesse isikutesse on samaväärne kui täiskasvanutesse – kas lapsed on sama pädevad ja otsustusvõimelised kui täiskasvanud. See küsimuse püstitus väljendas ühelt poolt, et täiskasvanu ja inimene on sünonüümid, ja teisalt, et täiskasvanu ja laps on antonüümid.

Enne kui jutu ivani jõuan, lisaksin, et seoses uuringuga «Lapse õiguste ja vanemluse monitooring» tegime läinud aastal mõningaid intervjuusid noortega, kes muu hulgas kurtsid, et sõnal «laps» on meie ühiskonnas halb varjund. Tõepoolest, ilmselt saadakse üheselt aru suhtumisest, kui kedagi manitsetakse sõnadega «ära käitu nagu laps!», «ära ole lapsik!» jne. Sellised ütlused annavad aimu, et lapselik või laps on keegi, kes on vastutustundetu ja ehk ka naiivne. Lastesse ja noortesse niimoodi suhtudes on ilmselt võimatu ka lapsi ühiskonna otsustesse kaasata.

Sageli öeldakse loosunglikult, et noored on meie tulevik, nad on meie tuleviku maksumaksjad, valijad või suisa seostatakse lapsi pensionisambaga. Need näited annavad aimu suhtumisest lastesse kui tuleviku inimestesse. Tõepoolest, lapsed on olulised tuleviku mõttes, kuid neisse ei tasuks suhtu- da kui investeeringusse tulevikus, vaid nende teadmiste ja arvamusega arvestamine on ka praegu meile kasulik ja vajalik. Seega on noorte sotsiaalne kaasatus seotud sellega, kuidas me suhtume lastesse ja noortesse.

ÜRO lapse õiguste konventsioon (artikkel 12) ütleb: «Lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, tuleb tagada õigus väljendada oma vaateid vabalt kõikides teda puudutavates küsimustes, hinnates lapse vaateid vastavalt tema vanusele ja küpsusele.» Tõepoolest ei saa me võtta arvesse 2-aastase lapse arvamust bussigraafikute koostamisel, kuid kooliealise lapse puhul võib selle küsimuse otsustusprotsessi osana olemine olla olulise tähtsusega.

Lapse õiguste ja vanemluse monitooringust selgus, et üldiselt on üle 90% täiskasvanutest ja ka lastest enamal või vähemal määral nõus, et lapse ärakuulamine on sama tähtis kui täiskasvanute kuulamine. Samas ei saa lapsed alati kaasa rääkida otsustes, mis puudutavad koolielu (näiteks kooli ürituste korral- damist, kooli reeglite kehtestamist, koduste ülesannete hulga määramist) või ka kohalikku kogukonda puudutavates küsimustes. Kuigi enam kui pooled täiskasvanutest ja enam kui kolmveerand lastest leiab, et lapsed peaksid saama lapsi puudutavate seaduste kujundamisel kaasa rääkida, on lapsi puudutavate seaduste tegemisel saanud kaasa rääkida vähem kui kuuendik. Ühest küljest peegeldub siin üldine Eesti ühis- konna kodanike aktiivsus, teisalt aga näitavad need tulemused, et tööpõld noorte kaasamise osas on veel lai.

Ajal, mil räägitakse vananevast Euroopast ja sellega seoses peagi saa- buvast tööjõupuudusest, on äärmiselt oluline, et kaasaksime noori juba varakult ühiskonna ellu ning looksime neile pinnase, kus neil on võimalus end võimalikult hästi teostada. Suhtumisega «laps räägib, kui kana pissib» ei ole võimalik aga seda saavutada.

Lapsed on ikkagi inimesed, alates sünnihetkest!