Mõneprotsendine prognoosiviga haigekassa eelarve puhul, kus on mitmeid avatud kohustusi ning asutusel on reservid puudujäägi katmiseks, ei peaks iseenesest olema uudisväärne, kirjutab Praxise tervisepoliitika analüütik Riina Sikkut.
Praegu on olukord, kus poliitiliselt on oluline valitsussektori eelarvepositsiooni eesmärk saavutada, sotsiaalmaksu vähendamine muudab eelarveläbirääkimised keeruliseks, valitsuses arutati võimalusi ravikindlustuse jätkusuutlikkuse parandamiseks, kuid otsuseid ei tehtud, ning kestavad tervishoiutöötajate kollektiivlepingu läbirääkimised.
Seega reaktsioon haigekassa prognoositust suuremale puudujäägile lihtsalt peegeldas tervishoiu valdkonna rahastamises kogunevat pinget.
Eelnevast sõltumata toimuvad rahvastikuprotsessid, kuhugi ei kao katmata teenusevajadus, kindlustamata isikud ega ravijärjekorrad. Küsimus on selles, kuidas katta vananeva elanikkonna kasvav ravivajadus, kui ravikindlustusse panustajate arv väheneb? Tundub keeruline küsimus, aga tegelikult on põhimõtteliste valikute arv väga piiratud.
Tervisekulusid võib katta peale solidaarse ravikindlustuse erakindlustuse, patsientide omaosaluse, isiklike tervisekontode või eelarvelise rahastamise kaudu. Igal on oma positiivsed ja negatiivsed küljed, kuid lõppude lõpuks on tegemist väärtuspõhise otsusega.
Eestis kerkib tervishoiu pikaajalise rahastamise teemal lahendusi otsides aruteludes ikka ja jälle üles omaosaluse tõstmine, erakindlustuse ja tervisekontode loomine. Need tähendavad kõik solidaarsuse vähenemist tervishoiu rahastamises ehk tervishoiuteenuse vajaja jääb oma ravi rahastamise eest suuremas mahus ise vastutama.
Sellega aga kaasnevad selged riskid. Omaosaluse muutmisel tuleb analüüsida, kuidas see mõjutab erinevaid sissetulekurühmi vältimaks olukorda, et tervisekulud viivad inimesed vaesusriski või teenused ei ole kättesaadavad väiksema sissetulekuga inimeste jaoks.
Maksudena panustatakse solidaarselt – makstakse vastavalt võimalustele, kasutatakse teenust vastavalt vajadusele ehk haigestumisega kaasnev finantsrisk jaguneb inimeste vahel ja üle aja. Kuna tööjõumaksudele toetumine ei ole pikas perspektiivis lahendus, siis on ravikindlustuse tulubaasi laiendamine möödapääsmatu, kui soovitakse solidaarsust rahastamises säilitada.
Samas lisarahastus iseenesest ei tähenda tervishoiuteenuste kvaliteedi paranemist, järjekordade kadumist või efektiivsuse suurenemist. Muutused rahastamises peaksid käima koos konkreetsete eesmärkide seadmisega ja tulemuste saavutamisega.